Ameerika Ühendriikide heategevusorganisatsioon One Laptop Per Child koostöös MIT-ga (Massachusetts Institute of Technology) said eelmisel aastal hakkama ühe huvitava ja palju kõneainet tekitanud eksperimendiga – nende eesmärgiks oli näidata, et lapsed suudavad iseseisvalt ja ilma igasuguste väliste instruktsioonideta õppimisega hakkama saada.
Selleks, et eksperiment edukalt läbi viia, tuli esmalt leida sobiv paik, mis oleks piisavalt isoleeritud muust maailmast. Vajalik koht leiti Etioopias Wenchi nimelises külas. See oli traditsiooniline küla, ilma elektri ja maanteeta, mis paiknes sügaval kõrbes, asus ülejäänud suurematest asulatest eraldatuna. Enamus selle küla elanikke ei osanud ei lugeda ega kirjutada, samuti ei käinud küla lapsed ka koolis, kuna koolid asusid liiga kaugel, või pidasid laste vanemad olulisemaks, et lapsed neid põllutöödel aitaksid.
Sobiv koht leitud, võis eksperiment alata. Uurijate meeskond pani küla keskele suure kasti päikesepatareidel töötavate ning spetsiaalselt õppimiseks kohaldatud programmidega varustatud tahvelarvutitega, lisamata ühtegi muud lisainstruktsiooni ning võttis seejärel kohad sisse.
Juba 4 minuti pärast olid kõik arvutid tülikatest kastidest vabastatud ja üks laps oli üles leidnud üles sisse/välja nupu. Viie päeva pärast kasutasid lapsed keskmiselt 47 programmi. Kahe nädala pärast laulsid lapsed kaasa lihtsamaid inglisekeelseid tähestiku õppimise laulukesi. Üks laps oli pilditöötlusprogrammis loomade kuninga pildi alla kirjutanud sõna \”lion\”.
Viie kuu pärast olid need kirjaoskamatud ja koolihariduseta lapsed lahti häkkinud tahvelarvutites kasutatava Android programmi, et tööle saada kaamera, mis oli küll olemas, kuid aku säästmise eesmärgil uurijate poolt välja lülitatud. Samuti olid lapsed iseseisvalt muutnud oma tahvelarvutite töölaudade visuaalset väljanägemist – ka üks funktsioon, mis oli parema õppimise ning ühetaoliste eksperimenditingimuste saavutamiseks maha võetud.
Mida sellest eksperimendist järeldada?
Oleme oma koolitustel palju diskuteerinud teema üle, et kas õppimine on inimese sünnipärane vajadus ja mil määral vajab inimene suunamist, sundimist ja kontrollimist, et õppida. Eksperiment pakub sellekohast mõtteainet ning näitab õppimisprotsessi universaalsust uue nurga alt.
Samuti selgub, et tehnoloogia võib olla õppimisel olusiseks kiirendajaks ning huvitekitajaks – nii nagu tahvelarvutite eelkäija raamat on aidanud minevikus meil õppida, aitab seda ka tahvelarvuti teha tulevikus.
Uudishimu on rohi igavuse vastu, uudishimu vastu rohtu pole. C. P. Traill
Tänan huvitava sünumi avaldamise eest!
Paraku ei sisalda tekst vastust pealkirjaks olevale küsimusele. Kui te tahate edasi minna, peate võtma käsile TEGEVUSSÜSTEEMI. Vaja on avada paradoks, et käsitades õppimist ei ole võimalik saada selgust üppimise kohta; Vaatluse alla tuleb võtta tegevussüsteem, mille kõik elemendid sisaldavad mingil määral antud süsteemi teisi elementi (Teiste sõnadega: õppimine sisaldab pisut uurimist, pisut töötamist, loomist, mängimist jne., nagu ka töötamine sisaldab pisut õppimist, uurimist, mängimist, loomist jne.)
Kirjutage, 1) kes on õppimise subjekt ja mis on (saab olla) õppimise objekt; 2) millest sõltub õppimine; 3) mis on teadmine; 4)kuidas sh milliste kriteeriumide alusel) oleks võimalik hinnata teadmise kvaliteeti; 5) kuidas saavutada, et teadmine, oskamine ja arusaamine põimuksid?
Antud eksperimendis olid lapsed õppimise subjektid kes olid vabad alluma oma uudishimule ja igavusest tingitud tegutsemis vajadusele. Selle käigus uurisid nad tehnoloogiat ja selles peituvat informatsiooni ning avastasid peidetud võimalused ning lõid endale parema tegutsemiskeskonna mis võimaldas end teostada ja luua. Õppimine sõltub kõige enam sisemisest motivatsioonist, tajutud väärtustest, senistest teadmistest ja oskustest ning tagasisidest ja avastusrõõmust. Õppimine sõltub õigusest esitada küsimusi ja saada neile vastuseid, tahta proovida ja võimalusest seda teha, õiguses kahelda ja kujundada väärtusi. Teadmised on mõisted nähtuste ja olemuste kohta millel on seosed õppijas. Teadmiste kvaliteedi hindamiseks on vaja teadmiste standardit millega võrrelda, vahendid millega võrdlust teostada ning kvalifitseeritud hindajat kes tunneb metoodikat ja oskab hankida hindamiseks vajalikku informatsiooni. Kõige lihtsam on mitte lahutada neid seostamata osadeks ja luua juhitud õpikeskkond kus saab toimuda järjepidev tagasiside ja reflektsioon.