Oskuste õpetamisest ja Taastavast õigusest Hooliva Koolini – Tartu Hansa Kooli
kogemusest
Kui kõnnid sirgel, siledal teel, ei saa enda ega teiste kohta teada, mida kogeb inimene, kes komistab, kukub või kaotab julguse tõusta, et oma rajal edasi liikuda. Kogemuste pagas kasvab kogedes, oskusi juurde õppides. Kooliellu on sisse kirjutatud katsetamine, harjutamine, õnnestumine, ebaõnnestumine, uue võimaluse otsimine, äratundmine ja veel palju muudki. Üksteise piiride katsetamisega võib üsna lihtsalt avastada ennast või kedagi teist hoopis kaugemal kui kohane või kaaslastele mõistetav. Siis on abi sellest, kui arutada juhtunut, teha kokkulepped (mis on tulemuslikkuse saavutamiseks palju kindlamad kui reeglid) ja otsustada üheskoos, milline tulemus aitaks olukorda lahendada. Veel parem, kui suudame ennetada probleeme ning tutvustada kohaseid käitumisviise neile, kellega oma õppe- ja töökollektiivis ning kogukonnas tegeleme – õpilastele, lapsevanematele ja kolleegidele. Selleks on erinevaid toetavaid programme välja töötatud lisaks „talupojatarkusele“, millele tuginedes me keerulisi olukordi lahendada saame.
Oma koolis oleme toetunud erinevatele programmidele: VEPA, SPLO, ALT, Murdepunkt jms
ja jõudnud Taastava õiguse (TÕ) ning Hooliva Koolini (HK).
Katsetame ja rakendame Tartu Hansa Koolis taastava õiguse praktikaid ja konfliktivahenduse
meetodeid sihikindlalt juba 2017. aastast.
Taastav õigus on termin, mida seostatakse pigem juriidikaga ning ei osata arvata, et tegelikult on selle taga laiem mõtteviis. Nii ka meie Hansa Kooli tugimeeskonnana sattusime taastava õiguse praktikatega tutvuma tänu koostööle noorsoopolitseiga. Suure koolina juhtus ikka erinevaid lugusid, mille lahendamisse tuli ühel või teisel põhjusel kaasata politsei. Nii kutsuti meid osalema Politsei ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri pilootprojektis, mille üheks osaks oli õppereis Iirimaale, et näha taastava õiguse praktikate kasutamist sealsetes koolides, noortekeskustes ja politsei töös. Kuna tegemist oli PPA projektiga, siis meie erihuvi oli näha võimalusi, mis toetaksid konfliktide lahendamist(eks) nii kogukonnas kui koolis.
See pilt, mis meile Iirimaal avanes, oli uskumatu – lapsed ja noored räägivad oma tunnetest, oma vajadustest ja on valmis kuulama ka teise tundeid ja vajadusi. Lood vestlustest, kus (pätipoisid) korrarikkujad oma teo vestluse käigus üles tunnistasid, tundusid utoopilised. Samas taastava õiguse põhimõtted – igal ühel on oma lugu; meie mõtted ja tunded mõjutavad meie käitumist, meie tegudel on teistele mõju, kui meie vajadused on kaetud, siis toimetame
kõige paremini ning olukorda saavad lahendada need, kes on olukorraga kõige lähemalt seotud – olid ka meie kooli tugimeeskonna jaoks olulised ja olime neid pidanud justkui inimeseks olemise baasväärtusteks, millest ei pea nii põhjalikult rääkima. Seega leidsime, et Iirimaa kogemust tasub proovida ka oma koolis. Teemasse süvenedes saime võimaluse õppida TÕ metoodikat ka Belinda Hopkinsilt, kes on selle meetodi kohandanud koolidele sobivaks.
Iirimaa õppereisil nähtu andis hoogu, mistõttu hakkasime usinalt praktiseerima ja katsetama uut lähenemist probleemide lahendamiseks. Jagasime omavahel materjale, püüdsime leida teiste maade kogemusi ja kasutatud toimivaid töövõtteid. Osalesime erinevatel taastava õiguse (TÕ) praktilistel koolitustel. Jäime ka suhtlema ühe Iirimaa õpetajaga, kes lahkelt jagas meiega oma kooli materjale ja ka mõtles kaasa ühe või teise olukorra lahendamise juures.
Kogu protsessi juures kogesime nii suuri õnnestumisi kui läbikukkumisi. Magus rahulolutunne puges hinge peale siiraid vestluseid ja lauseid õpilastelt ning vanematelt: “Aitäh, et kuulasid meid ära!” või „See on esimene kord, kui mind on ära kuulatud ja pole hukka mõistetud. Tunnen, et mind aidatakse päriselt.“ Samas oli ka olukordi, kus paukusid uksed, sest uudne lahendusviis ei otsinud süüdlast ja tulemuseks polnud karistus. Saime tõdeda, et olime olukorda püüdnud lahendada liiga rutakalt ja eelnev selgitustöö ei võimaldanud osapooltel mõista isikliku panuse olulisust. Teemad, mille üle sügavamalt arutlema pidime, olid: Kuidas usaldust võita? Kuidas usaldada teise osapoole lubadust? Kuidas saab inimene vastutust võtta kui me ei tekita võimalust vastutuse andmiseks?
Aeg ja aja leidmine on olnud kogu protsessi juures (üks keerukam) keerulisim küsimus. Kuidas leida aega vestluseks, mis võib minna väga pikaks? Kuidas leida aega eel- ja järeltegevusteks, dokumenteerimiseks? Esialgu paistiski, et selline probleemide lahendamise viis on vaid uuest meetodist vaimustunud „hullude“ entusiastide ülesanne. Skeptikute arvates ei toonud see võimalus piisavalt kiiresti nähtavalt head/soovitud tulemust. Siiski tärkas tasapisi huvi meetodi vastu klassijuhatajates, kes sageli oma klassi õpilastega koos ühes vestlusringis erinevate TÕ meetoditega kokku puutusid, erinevates aineõpetajates ja vanemates, kes osalesid vestlusringis või konfliktivahenduse protsessis.
Meetodi edasiandmise muutis keeruliseks eestikeelse materjali puudumine. Materjalide tõlkimine oli meie jaoks liialt ajamahukas. Tõlkisime vajaduspõhiselt töölehti ja tunnikavasid ja koostasime abivahendi vestluste läbiviimiseks – “kollase lehekese”, millel olid vestluste ja konfliktivahenduse läbiviimiseks vajalikud küsimused. Samas puudus meil kindel süsteem. Meetodi tutvustamist koolis alustasime esmalt kogemuslugudega. Võimalustmööda saime osaleda ka erinevatel koolitustel, kuid süsteemi pidime ise koolis looma.
Kui jõudsime Avatud Meele Instituudi pakutud Hooliva Kooli (HK) mudelini, saime kogemuse, et lisaks TÕ meetodile on koolis vaja midagi veel lisaks. HK metoodika võimaldab õppida juurde rohkeid ennetustegevusi ja annab selge struktuuri, mida ja kuidas peab koolis tegema lisaks TÕ metoodikas välja toodud sammudele. Tegemist on kooli terviklahendusega. Hetkel oleme oma mudeli rakendamisega läbimas teist õppeaastat, mil toimub õpetajate
koolitamine.
Õpetajad, kes on kahel õppeaastal TÕ ja HK meetoditega põhjalikumalt tutvunud ja tegelenud, ütlevad, et koolitusel osalemise tulemusel oskavad nad lihtsalt kuulamise asemel päriselt kuulata, vähendanud oma vestlustes suhtlustõkkeid ja on teadlikud sellest, kuidas mõjub hinnangulisus. Õpetaja enda isiksus on saanud mõjutatud, mõju on olnud märgata ka eraelus suhtlemisel oma laste ja teiste pereliikmetega. Samas on õpetajate jaoks keerukaks osutunud süvitsi minek mõne keerulisema probleemi pealispinna alla. Vajadus on suurema toe järele kolleegide poolt, iseenda suurem enesekindlus meetodi rakendamisel, rohkem aega ja sedagi, et protsessis osalevad täiskasvanud suudaksid oma kannatamatust vähendada.
Kindlasti ei ole Taastav õigus ega Hooliv kool programmid, mis töötavad iseenesest! See nõuab koolilt ühise meeskonnana toimimist; sisulist koostööd; ühiseid väärtusi; ühist arusaamist, kuidas me asjadega toimetame; julgust sekkuda; kannatlikkust selgitada, kuidas saaks teisiti; valmisolekut seista silmitsi iseenda ja teiste tunnete ning vajadustega.
Käitumisoskus on võti soovitud võimaluste juurde.
Taastav õigus ja Hooliv Kool ei ole iseenesest midagi uut, vaid selgelt sõnastatud ja struktureeritud vana – inimlikud väärtused, teineteise kuulamine ja ühiselt lahendustesse panustamine.
Marika Vares, TaHK õppejuht
Triinu Riis, TaHK sotsiaalpedagoog