Kes on meie ÕLE õpetajad ja kuidas neil läheb?
Anni Kingsepp lõpetas augustis ÕLE (Õppides loon ennast) juhendajate väljaõppe ning õpetab valikkursust Hiiumaa Gümnaasiumis.
Miks peaks õpilastele õpioskusi õpetama?
Peab õpetama kohustuslikus korras ja kohe sügisel, kui on uus/värske 10. klass. Siis nad veel ei tea, kuidas meie koolis asjad on; nad on väga motiveeritud ja koostööaltid kõike proovima. Nad saavad üsna kiiresti aru, et siin koolis ei saa valida, kellega grupis oled ja üsna pea tekib see, et pole isegi vahet enam, kellega koos gruppi satud. Ja edu on saavutatud, klass on tervik, siit edasi saab tulla vaid 3 aastat viisakaid vaidlusi ja ägedaid koostöiseid ettevõtmisi/üritusi. Õpilased väga vajavad kooli sisseelamisel sellist vabamat tundi, kus saab mõtteid vahetada.
Mitmed õpilased on kirjutanud tagasisides: väga vajalik tund; aitab klassikaaslastega luua häid/paremaid suhteid; aitab õpilastel üksteisest ja õpetajatest paremini aru saada; paneb eesmärkidele mõtlema; aitab loovam olla; sain õppimisvõtteid; aitab koostööd paremini teha; sain teada, kui erinevad on inimesed ja nende arvamused.
Mis kasu saab kool sellest kursusest?
Kui koolis on õpilased, kes oskavad koostööd teha, teavad võtteid, mida kasutada, et selekteerida ideid, siis võib arvata, et kooliürituste korraldamine, mis on meie koolis õpilaste (erinevate klasside ja õpilasesinduse) teha, läheb vähemate pisarate ja riidudega.
Märkasin, et ajurünnak võeti üsna kiiresti käiku. 10. klass tegi isegi õpetaja jõulukinki arutades seda. Ka koolisünnipäeva kingiidee genereeriti 10. klassis ajurünnaku meetodil välja. (Meil on traditsioon, et iga klass teeb koolile sünnipäevaks ühiselt kingi klassi poolt: laul, tants, luuletus, ajaleht vms).
Koolis liigub fraas „ei kritiseeri oma rada“ – seda kasutatakse sageli teiste õpilaste korrale kutsumiseks, kes püüavad kaasõpilase ideed ilma lõpuni kuulamata kritiseerima hakata. Seega julgen väita, et kooliõhkkond läheb paremaks.
Õpilased muutuvad tähelepanelikumaks teiste suhtes. Näiteks enne kui see kursus meie kooli tuli, ei küsinud kunagi ükski õpilane minult kui õpetajalt (ma õpetan matemaatikat ka) „Õpetaja kas te söönud olete?“ ja „Kas te magasite hästi? Olete täna kuidagi mitte nii rõõmus.“
Mis juhendajal meele eriti rõõmsaks teeb/on teinud?
Õpilaste tagasiside kindlasti. Nad oskavad ikka nii öelda, et hakka või nutma: „Oled õpetaja, kellega tunneb, et päriselt huvitab, kuidas me end tunneme.“ „Kahju, et rohkem sinuga õppida ei saa. Olete väga tore õpetaja! Aitate, hoolite ja kuulate alati ära…“ „Tulete toime sellega, kui Teie sõna võtavad kogemata üle õpilased või kui klass naerab valjusti. Aitäh, et olete!“ „Õpetaja, te olete ülitore ja armas. Nii tore on näha, kuidas teid päriselt huvitab, kuidas meil läheb ja tunnete muret, kui miski näib valesti olevat.“
Kuigi ma praegu õpetan igapäevaselt vaid väikest osa 10.klassist, neid kes õpivad kitsast matemaatikat, siis soe tunne, mis õpioskustest jäi, liidab mind jätkuvalt ka teiste kümnendikega koridorides, tänaval, spordikeskuses, poes.
Kursus “Õppides loon ennast” on X klassi õpilastele mõeldud valikkursuse programm, kus fookuses on mitmed tänases maailmas hädavajalikud oskused ja hoiakud – erinevad õppimisstrateegiad, suhtlemis- ja koostööoskused, oma motivatsiooni ja emotsioonide juhtimine ja väga palju muud. Iseseisva õppeainena õpetatava kursuse maht on 35 tundi ja see toimub kogemusliku õppe teel, milleks juhendaja saab väljaõppes vajalikud teadmised, oskused ja õppevara.
Aprillis alustab kursuse „Õppides loon ennast“ uus väljaõppegrupp! Rohkem infot kursuse kohta leiad: https://www.ami.ee/oppides-loon-ennast/