Martin E. P. Seligman, Ph.D., on Pensilvaania ülikooli professor, Positiivse Psühholoogia Võrgustiku direktor ja endine ameerika psühholoogide liidu (APA) president.
Ta on ennekõike tuntud mehena, kes 60ndatel depressiooni uurides formuleeris õpitud abituse teooria, see teooria oli otseses vastuolus seni domineerinud Skinneri ja teiste biheivioristide väidetuga.
Seligman demonstreeris oma katses, kuidas katsealused kaotasid initsiatiivi ja õppisid teatud situatsioonides abitult käituma – tavaliselt pärast seda, kui olid kogenud mõningat võimetust mingit ebasoodsat situatsiooni või stiimulit vältida- – isegi kui neil oli hiljem võimalik stiimuli ebameeldivust põhjustavaid omadusi muuta või vältida, säilitasid nad oma abituse. See tulemus tekitas temas edaspidist soovi depressiooni ja õnne teemat sügavamalt edasi uurida.
Raamatu autor on nüüd ühe viimase aja huvitavama ja positiivsema psühholoogiakoolkonna “positiivne psühholoogia” üks eeskõnelejatest ja rajajateest (koos Mihaly Csikszentmihalyiga).
Positiivne psühholoogia on oma eesmärgiks võtnud inimese õnne uurimise ning tervikliku arengu teemad, et neid teaduslikult uurides ja sobivaid praktikaid välja töötades aidata välja kujundada arenemisvõimelised ja terviklikud pere.- ning kogukonnad. Samuti pakkuda välja viise kuidas leida ja kasvatada geeniust ning talenti meis endis ning kuidas muuta tavapärane elu rohkem õnelikumaks.
Sellisena vastandub see paljudele teistele psühholoogiavaldkondadele, kus uurimise objektina keskendutakse ikka veel rohkem vaimsetele haigustele, hälbelisele käitumisele ning sellega seonduvale.
Raamatus saab kinnitust lihtne tõsiasi, mida tervemad on meie suhted, seda tervem on kogu meie elu, autor tutvustab lugejale PERMA-mudelit – need on meie elu koostisosad, mis meie tajutavat elukvaliteeti enim mõjutavad.
* Positive emotion – meeldiv elu, kui palju kogen oma ümber positiivseid emotsioone
* Engagement – hõivatus, tegelemine millegagi, mis mulle tõeliselt meeldib, “Kas aeg peatus mu jaoks, seda tegevust tehes”, “Tundsin ma end täiesti keskendunud ja voo laadses seisundis”
* Positive Relationships – teised inimesed on parim ravim elu madalpunktidest üle saamiseks ja kõige kindlam viis kuidas oma elus rõõmu tunda ning jagada
* Meaning -kuulumine ja millegi nimel töötamine, mis on suurem kui mina ise.
* Accomplishment- millegi saavutamine, eesmärk mille oleme täitnud, isegi kui see ise ei too meile positiivset emotsiooni (tööülesanded, tüütud kohustused), tuleb ennast tunnustada oma võime eest ka ebameeldivaga toime tulla.
Raamat õpetab keskenduma positiivsele ning näitab selle olulisust – kui ininmesed on teadlikud oma tugevustest ja võtavad need uuel moel omaks ning kasutavad neid, suudavad nad teha paremaid valikuid kogu oma elus. Oma tugevustest teadlik olemine ning keskendumine muudab meid tugevamaks ning õnnelikumaks
Samas leiab sealt ka palju lihtsaid, praktilisi ning teaduslikku tõestust leidnud viise, kuidas oma igapäevast heaolu ning õnne suurendada, nagu näiteks, “mis läks hästi” ülesanne: “Kirjuta välja kolm asja, mis täna hästi õnnestusid ning miks need hästi välja tulid, korda seda harjutust iga päev, ühe nädala vältel.”
Seligman ütleb, et seda tehes on kuue kuu pärast suur tõenäosus, et muretsed igapeävaselt palju vähem, oled õnnelikum ning arvatavasti kordad igapävaselt “mis läks hästi” ülesannet.
Lõik Martin E. Seligmani raamatust “Ehe õnn”
“Kaks nädalat hiljem rohisin ma aias koos oma viiese tütre Nikkiga. /…/ Ja kui ma juba rohin, siis ma rohin. Aga Nikki loopis umbrohtu õhku, lõi laulu ja tantsiskles. Kuna ta mind häiris, käratasin tema peale, mispeale ta astus eemale. Kuid mõne hetke pärast oli ta tagasi ja ütles: „Issi, tahaksin sulle midagi rääkida.“
„Jaah, mida siis, Nikki?“
„Issi, kas sa mäletad, milline ma olin enne oma viiendat sünnipäeva? Nii kolmeaastasest viieaastaseni. Olin piripill, töinasin iga päev. Oma viiendal sünnipäeval ma otsustasin: enam ei tönni. See oli raskem kõigest, mis ma kunagi olen teinud. Ja kui mina sain oma tönnimisest jagu, siis võid sina jagu saada oma torisemisest.“
Mulle oli see lausa ilmutus. Nikki tabas otse naelapead. Jah, olin tõesti jõhker. /…/ Veelgi tähtsam oli äratundmine, et Nikki kasvatamine ei tähenda tema puuduste õgvendamist. Sellega tuleks ta ise toime. Peaksin hoopis püüdma arendada seda varaküpset võimet, mida ta ilmutas. Ma nimetaksin seda pilgu heitmiseks oma hinge, meie žargoonis – sotsiaalne intelligentsus. Tuleb teda aidata, et ta suudaks seda sulandada oma ellu. Kui kaitseks tormide eest, mis tema teel vältimatult ootavad. Nüüd taipasin, et laste kasvatamine ei tähenda üldsegi selle otsimist, mis neis on viltu. Selle asemel tuleb hoopis otsida ja arendada nende võimeid ja eeliseid, aidata neil leida nišši, milles nad saaksid oma positiivsed suundumused välja arendada.”