TUNNISTA, ET OLUKORD ON KEERULINE
Iga ootamatu või pingeline muutus inimese elus on kriis. Tunnistagem, et ühiskonnas valitseb praegu suur ebastabiilsus ja teadmatus. Kriis väljendub inimese elus kindlate etappidena. Esimeses, šoki- ja eitamise etapis me ei usu, et midagi sellist on juhtunud, võime olla väliselt rahulikud, kuid sisimas on tegu tunnete kaosega: nõutusest ja rahutusest kuni viha ja agressiivsuseni.
Võib olla tunned parasjagu, et oled sattunud mingisse filmi, elu ei tundu tõelisena. Mõned inimesed üritavad põgeneda veel aktiivsemasse tegutsemisse, et mitte olukorra tõsidust teadvustada. Sellele järgneb teine, tunnete puhkemise etapp, kus inimesed tunnevad väga palju erinevaid tundeid: kurbust, hirmu, süütunnet, ebaõiglust, häbi.
Paljud teevad näo, et midagi pole juhtunud, mõned süüdistavad teisi ebaõiges tegutsemises või lausa ründavad neid, mõned näitavad end abitumana kui nad tegelikult on. Alles kolmas etapp on kriisist toibumine, siin sõlmitakse endaga rahu, lepitakse sellega, mis on juhtunud ja pööratakse pilk tulevikku. Neljandas etapis suudame juba aru saada, et õppisime kriisist midagi ja rakendame muutunud olukorras uusi käitumis- ja tegutsemisviise.
TUNDED ON OLULISED
Kodus töötamise, laste koduse õppimise organiseerimise ja üleüldise tiheliolekuga seoses tekib inimestel väga palju tundeid, paljud neist ootamatud või sellised, mida enda puhul üldse kogeda ei tahaks. Kriisiolukorras võib juhtuda, et lülitame need esialgu välja, eitades olukorra pingelisust ja püüdes iga hinna eest toime tulla. Olgem enda suhtes ausad, praeguses olukorras on hirm, mure, abitus, lootusetus loomulikud ja tervislikud emotsioonid. Nutmine ja agressiivsus võivad olla nende väljenduseks Tunne annab meile märku, kuivõrd on meie vajadused täidetud ja praegu on kõigi turvalisusvajadus oluliselt kõikuma löönud.
SÕNASTA TUNDEID JA VAJADUSI
Kui me pikka aega oma tundeid maha surume, siis ei ole võimalik liikuda kriisist välja, sest ainult oma tunnete mõistmise kaudu saame aru, millise vajadusega on vaja tegelda ja leiame motivatsiooni seda teha. Uued ootamatud tegevused, teadmatus, ülekoormatus, nurinad ja virinad – kõik see äratab ebameeldivaid tundeid. Selle asemel, et viimase piiri peal olles kisendada: „Millal te ükskord normaalseks hakkate! Kas minul ei olegi siin majas enam mingeid õigusi!“, on parem oma tunnetest kiiremini aru saada ja öelda meelekindlalt: „Ma vajan praegu 10 minutit vaikust. Palun ole sina senikaua lastega!“.
HOIA SUHET
Kui pere on ninapidi koos keset erinevaid vastuolulisi vajadusi (n.kuidas saavad mõlemad vanemad pidada korraga töiseid videokoosolekuid, samal ajal aidata oma kahte last õppimises ja kolmandat potitada jne.), siis tekib tavalisest enam rahulolematust ja tülisid. Lapsed ei oska arvestada oma vanemate kui kodus tööl olevate inimestega. Vanemad ei ole osanud ette näha, kui keeruline on last suunata kodus olles olema samal ajal „koolis“. Rääkige omavahel sellest, et praeguses olukorras on vajaduste kokkupõrked loomulikud, tehke omavahel kokkulepe, kuidas tegutsete, kui „kops üle maksa“ minema hakkab.
Ja kui lapsed on õhtul magama pandud ja tahaks ainult oimetult diivanil lamada ja ekraani silmitseda, siis ärge tehke seda omaette, vaid pugege selleks oma kaaslase kaissu või kõrvale.. Kehaline side tugevdab teid mõlemaid, ka siis, kui ei jaksa enam midagi mõistlikku jagada ega rääkida.
LOOBU PERFEKTSIONISMIST
Täiuslikkuseihalus on üks inimese toimetulekut kahjustavamaid eluhoiakuid. Tunnista, et praeguses olukorras ei ole vaja ega võimalik olla täiuslik. Sa ei pruugi jõuda ega osata oma last toetada koduses distantsõppes nii palju kui sa tahaks, eriti kui käid ise tööl. Võta ühendust õpetajaga ja ütle seda lihtsalt talle või uuri, kas kasu oleks koostööst teiste vanematega.
Sul ei pruugi olla nii palju energiat kui naabril, kes Facebookis kirjutab, kuidas tal on juba kodu läikima löödud ja kevadine suurpuhastus ja aiakoristus tehtud. Võib-olla on sul samal ajal suuri raskusi oma kodu igapäevase korrashoidmisega, kui kõik lapsed on ootamatult kodus ja sul endal muud ülesanded. Võta seda kui normaalsust ja püüa kaasata kõiki kodusolevaid inimesi sellesse. Või lihtsalt lepi sellega, et praegu on see nii. Võib-olla sa ei suuda kodus niimoodi töötada nagu seni töökeskkonnas. Ütle seda oma juhile või küsi kolleegilt abi või tee lihtsalt nii palju, kui suudad.
Võib-olla oled sa väga mures oma töökoha säilimise pärast või oma juhitud ettevõtte tuleviku pärast, nii et ei suuda oma tundeid ohjata ja ütled oma kodustele halvasti. Siis vabanda nende ees ja ütle, et sul on praegu väga raske, et sa oled pidevalt mures ja vajad nendelt mõistmist ja lähedust.
KUI SUUDAD, OLE ISE TOEKS
Räägi inimestega, kõigepealt oma koduste ja ka kaugemal olevate lähedastega. Heas vestluses on tähtis eelkõige hea kuulamine. Ka lapsed, elukaaslane või sõbrad-sugulased võivad olla ehmunud või üleväsinud sellest ootamatusest, mille sisse me kõik tõmmatud oleme.
Ära kasuta suhtlustõkkeid („Rahune nüüd maha, ega see nii hull ka pole; Ah, mis sa jälle hakkad, räägime parem millestki muust; Kasuta oma mõistust, ega siin midagi juhtuda ei saa…“). Kuula tähelepanelikult ja peegelda selle asemel nende tundeid („Sa oled mures…; Sa kardad…; See teeb sind ebakindlaks…“).
Küsi ka selle kohta, millega inimesed rahul on ja mis neil on hästi õnnestunud (Sind rõõmustas…; Sulle meeldis… Sul oli huvitav…“). Otsi ka ise keegi, kellele rääkida oma võitudest ja kaotustest kodusel ja töisel „rindel“. See võib vabalt olla mõni kaugem sõber või hea töökaaslane, kelle erapooletu kõrvalpilk sind võib aidata.
LEIA AEGA PUHKUSEKS
Kuula oma keha, on kevad ja koroona ja kõik on teisiti. Tee puhkepause, ka siis, kui ei jõua kõigega valmis, mida olid planeerinud. Ütle endale, et teed täpselt nii palju kui suudad ja tunne rõõmu, kui midagi on hästi läinud. Homme on ka päev. Mine lihtsalt magama, ka siis, kui ei jaksa kööki ära koristada või lapsega koolitöid lõpetada. Pesemata nõud ja seapesa elutoas ei ole veel eluohtlik olukord.
Puhanud ajuga jõuad rohkem ja ühe neutraalse tausta järgmise hommiku videokoosolekuks leiad ikka.. Turguta ennast toiduainete või tegevustega, mis sulle on seni meeldinud ja jõudu andnud, ära karda nende nautimise jaoks aega võtta, sest enda vormis hoidmine on kriisiajal kõige tähtsam. Arutage kodus kindlasti ka seda, millist tasakaalu keegi vajab omaetteoleku ja koosolemise aja vahel ning leidke võimalusi isikliku ruumi võimaldamiseks. Mine kindlasti õue, hinga karget kevadõhku ja vaata, kus on pungad puus või linnud parves!
TERVIST!
Koidu Tani-Jürisoo
Omanäolise Kooli Arenduskeskus
Avatud Meele Instituut
juht, koolitaja, superviisor
abikaasa, ema, vanaema
Photo by Andrew Ridley on Unsplash