Karistus ja tasu ning miks see ei toimi

Ene Kulasalu, täiskasvanute koolitaja, riskikäitumisega noorte motivatsiooni ja sotsiaalsete oskuste programmi looja ja kriminaalhooldusametnike väljaõppe läbiviija, Gordoni perekooli koolitaja, politseinike koolitaja, riskinoorte sotsiaalsete oskuste õppimise gruppide juht, psühhodraamaõpetaja)

Ellen: Eeldatakse,  et inimene muudab oma tegevust, kui teda hoida kontrolli all hirmu abil karistuse ees või tasust ilmajäämise ees. Mis on karistus laiemas mõttes?

Ene: Karistuse defineerimine tekitab alati inimestes vastakaid tundeid, sest kas korralekutsuv või hindav silmavaade on karistus? Erinevad autorid on ühel meelel, et karistus on ebameeldivate, vajaduste mitterahuldamist sisaldavate või ka valutekitavate tagajärgede kasutamine või sellega ähvardamine. Ka ähvardamine on karistus ja niisiis saame lugeda hindava ja korralekutsuva silmavaate sinna sisse.  Karistusena toimivad ka tasust ilmajäämine, halb hinne, ignoreerimine, irvitamine, alandamine,  eneseväärtustunde kahjustamine. Ma olen kogenud, et halba hinnet ei peeta karistuseks, vaid tasuks. Kuid karistusena mõjub ka see, kui tasust ilma jäädakse või selle väärtuslikkust alandatakse.

Madalama hinde saamine on kultuuriliselt taunitav.  Praegu on tendents sellele, et kõik peaksid õppima väga heale ja kui sa seda ei saavuta, siis oled halb. See halb on justkui sinu olemus.

Näide. Kooli hoiak: Kui sa saad kahe, siis oled halb õpilane. Kui sa saad kahe, siis sa ei ole meie kooli vääriline. Sellist õpilast me ei taha!

 Kirjutakse teade vanematele, pannakse halb hinne, tehakse käskkiri, tehakse avaldus polisteisse, kutsutakse lapsevanem kooli, surutakse ta sotsiaalpedagoogi või psühholoogi vastuvõtule. Käivitub terve seeria mõjutusvahendeid.  Ühel pool õiged ja teisel pool valed.

 Kodu hoiak: Kui sa saad kahe, siis sa ei jõua elus edasi ja pole inimväärne. Sa vead meid alt. Sa oled meie lootusi petnud.  Sellist last me ei taha! Meil on häbi kodust väljagi minna sinu pärast!

Need hoiakud mõjutavad aga omakorda noore inimese eneseaustust. Kui õpilane kogeb, et tema eneseväärtuslikkust rünnatakse, siis ta kasutab sellega toimetulekuks psühholoogilisi egokaitseid: võimutsemist, liigset  tähelepanu taotlemist, revanšeerimist või valetamist, trotsi, eitamist, enda üksijätmist, ennast küündimatuna näitamist, alkoholipruukimist või narkootikumide tarbimist.  Kõik need egokaitsed toovad kaasa ebakohast käitumist ja riskide suurenemist enda ja teiste suhtes.  Juba Eesti Vabariigi esimene haridusminister Peeter Põld hoiatas õpetajaid numbrilise hindamise ohtude eest ja me tunneme tema seisukohta vähe.

Mitte, et ma nüüd arvan, et hinne on kõige kurja juur, aga üks tugev narmas selles kindlasti.

Lootust hindamisest johtuvat arvestama hakata annab meile RÕK-i  uus õpiparadigma ja sellega seonduva kujundava hindamise rakendamine. Raskelt see ju tuleb, aga küll me saame sellega hakkama.  Kui me juba praegu juba tegeleme üleriigiliselt riskikäitumisega noortega, asendades karistusi või ka lisades karistusekandmisele paremate sotsiaalsete oskuste õppimist, siis kandub selle tegevuse mõju sinna, kust ebakohane käitumine pärit on. Midagi tuleb ette võtta koolikorralduses. Selleks on kõik võimalused loodud, ainult me ise täiskasvanutena pelgame sellel teel kõndida, sest oleme omandanud küll kohusetunde, kuid mitte vastutustunnet.  Nii emade-isadena kui ka pedagoogidena.  Me siiski alles harjutame demokraatlikkust enda käitumises ja harjume selle aluseks olevate mõttemudelitega.

 

Ellen: Millal karistus toimib?

 

Ene:  Karistuse mõju on pikka aega uuritud. Inimese emotsionaalset ja sotsiaalset võimekust uuritakse. Tasapisi on nihkumas intellektuaalse harituse ihalus emotsionaalse ja sotsiaalse harituse eest. Thomas Gordon on oma raamatust „Millist last teie tahate?“ kokku võtnud selle teema. Ma soovitan seda lugeda ja tõestuseks tutvuda ka vastavate uuringutega eestikeelsetel internetilehekülgedel.

Uuringud ütlevad, et karistus on toimiv siis, kui inimene saab alati karistada selle tegevuse eest, mille eest on saanud juba vähemalt ühe korra karistada kellegi käest. Aga kuidas on võimalik tagada, et karistajal on sellekohane ülevaade?  Meil on küll paturegistreid, kuid ka seal tehakse mõne aja tagant tasaarveldus.

Teiseks tuleb kiiresti reageerida peale taunimisväärset tegu. Kuidas me selle kiire reageerimise tagame?

Kolmandaks tuleb hoiduda selle eest, et karistamisväärset käitumist ei tasustata kunagi kellegi poolt.  Mil viisil ma hoian ära selle, et ta selle teo eest kelleltki lohutust või heakskiitu ei saa?  Mis saab siis ema-armastusest?   Peale selle peab karistus toimuma teistest isoleeritud paigas.  Kas peaksime hakkama projekteerima  karistuse läbiviimise kambreid nendesse kohtadesse, kus on lapsed ja noored?

Siis veel see, et karistus peab mõjuma võimalikult karmi ja valusana, et tekiks soov seda vältida. Mil viisil ma tagan selle, et ta ka korduval kasutusel mõjuks meetod valusana? Mis minuga juhtub, kui ma meetodeid välja mõtlen? Milliseid kõikvõimalikke käitumisi  karistatav hakkab kasutama, et selle valuga või karmusega toime tulla?  Nooruk peab  tajuma karistust väljakannatamatult vastumeelsena. Kuivõrd ma olen valmis järjekindlust ilmutama ja kõik muu kõrvale heitma?  Pealegi, tal ei tohi olla võimaluse raasugi karitusest pääseda ja tal peab olema vajadus karistajat taluda.

Siis kui me tahame, et karistus mõjuks, et tule kõne allagi andeks küsimine või kahetsemine. Kuidas ma karistajana endale otsa vaatan? Vajadus karistajat taluda on kogeda nendes peredes, kus naine kardab kaotada kodu ja ülalpidamise siis, kui lapsed on väikesed. Kuidas ma tagan selle, et ta ei tohi minema minna? Missuguseks ta muutub, kui ta peab mind kui karistajat taluma? Missuguseks ma ise muutun, kui ma seda saavutan?

 

Need on küsimused, millega pistab rinda kõlbeline inimene, võttes ette karistamise tee.

Ning vastates nendele küsimustele ta saab aru, kui mõttetu on sellisel viisil inimest, eriti aga last ja noorukit karistada. Kas karistamisel on üldse kohta inimühiskonnas või tuleb jõuda mingitele uutele väärtustele või tagasi loomulike reageeringute juurde?  Olen lugenud ühest antropoloogiaraamatust, et ühes loodusliku eluviisiga inimrühma juures puudus karistus eelkirjeldatud viisil. Selle asemel panid nad ühiselureegleid rikkunu küla keskele istuma ja igaüks, kes mööda läks, pidi talle meelde tuletama seda, milles ta on olnud hea.  Ka biheiviorist Skinner on öelnud, et inimesed, te olete meist valesti aru saanud. Mitte halba ei tohi fookusesse võtta, sellega tegelda ja karistusi määrata, vaid seda peaks ignoreerima. Selle asemel tuleks tähtsustada positiivset (siit ka positiivse pedagoogika idee), head, tulemuslikkust.

 

Ellen: Karistava fenomeni mõju uuringute alusel võib väita, et karistus saab toimida ainult eelnimetatud punktidest kinni pidades ja pole olemas leebet karistust või kui seda justkui rakendatakse, siis see ei toimi. Millised on viisid karistusega toimetulekuks?

 

Ene: Tõesti uuringud ütlevad, et ühtki nendest ülalnimetatutest ei tohi ära jätta, kui me tahame, et karistus toimiks. Inimajaloos on teada ja meidki valusalt puudutanud karistuse rakendused selle kogumi õuduses.  Kuidas siis ennast säilitada, säästa?

Tuleb põgeneda. Lapse ja õpilasena kooli ja koju mitte ilmuda. Koolikohustuse täitmine on meil suurimaid probleeme ja see on suur poiste hulgas. Edasiõppimisest loobumine, nagu näitab just poiste vähene huvi gümnaasiumi- ja kõrghariduse vastu.  See viib selleni, et hakkame mõtlema sookvootide kehtestamisele gümnaasiumisse sisseastumisel.   Sellega arvavad noored, et nad ennast päästavad.  Mis see läheb maksma ühiskonnale?

Siit tulevad ka enesehävituslikud käitumised nagu alkoholism, narkomaania, psüühilised häired (agressiivsus, söömishäired, lõikumine, reaalsustaju häired jne).

Tuleb alistuda. Kuulutadagi ennast saamatuks ja maolengiselliseks, demonstreerida toimetulematust, saboteerida ja olla passiivne.  Sulgeda ennast irreaalsusesse arvuti, televiisori, unelemise, narkootikumi või alkoholi  abil.  Teisest küljest jälle võtta kasutusele perfektsionism, mille abil saab ennast rahustada ja muutuda järjest rohkem maailma kontrollivaks ja maniakaalseks.  Deformeerub loomulik isiksus.

Tuleb võidelda.  Üksi või kambas. Avalikult või salaja. Otse karistajat või tema esindajat rünnates või tema asemel mõne leitud nn. patuoina nuhtlemist.  Siit tulevad käitumised, mis pole ühiskonnas talutavad ja toovad kaasa karistushimu tõusu teiste ühiskonnaliikmete poolt.

 

Ellen: Mis siis võiks toimida?

Ene: Sellest lähtuvalt on Rudolph Dreikurs,  ameerika lastepsühhiaater  ja üks  lapsekesksemaid kasvatusteadlasi, soovitanud:

lasta lapsel kogeda loomulikke tagajärgi ja seejärel arutleda sellest johtuvate tagajärgede ja kogetud mõju üle.

Ühest küljest on see hea, annab vähemalt võimaluse kontakteeruda. Teisest

küljest tekitab selline viis lapses ebaturvalise tunde. Sest on asju, mida tema eakohane

ebaküpsus ei võimalda. Tänapäevaks on teada, et inimese aju küpseb kuni kahekümnendate aastate keskpaigani. See on ka kaasa toonud selle, et me loeme noorukiks inimest kuni 26.aastani.  Aju küpsemine toob kaasa noorukite psüühilise ja võimekuse tasakaalutuse.  Sellega pole me veel valmis pedagoogikas arvestama.

 

2) lasta kogeda loogilisi tagajärgi ehk lasta tal planeerida endale karistus või taluda

ettenähtud karistust, mis on nii masohhismi kui sadismi stimuleeriv.

 

Th.Gordon pidas R. Dreikursiga diskussiooni selle viimase teema üle ja tema seisukoht on, et inimesega (ka ebaküpse lapse või noorukiga) saab alati kokku leppida ja selleks on vaja oma hoiaku muutust, väga head kuulamisoskust, selget eneseväljendusoskust, paindlikku suhtlemistasandi kasutust. Ehk teisti öeldes täiskasvanul tuleb tegelda iseenda sotsiaalse võimekuse arendamisega kuni kujuneb välja sotsiaalne tunnetus ja sotsiaalne osavus.

Siis on loota, et tulevased põlvkonnad suudavad vältida masohhismi ja sadismi ilminguid oma käitumises ja samas peavad nad tegema veel suuri jõupingutusi nii ürgse impulsi nagu viha ohjamiseks enda sees.  Loodan, et kunagi oskavad meil kõik õpetajad ennast reguleerida ja olla sotsiaalselt osavad, ennastaustavad kõrge eneseteadlikkusega 3 protsessi juhid: õpiprotsessi juhid, isiksusliku arenguprotsessi juhid, suhete ja koostööprotsessi juhid.

Siis saame seda oodata ka tulevastelt lapsevanematelt, sest nad on saanud seda oma õpetajatelt mudelist õppida.

Ega selle seisukohaga pole ka meie kasvatusteadlased kõik nõus, aga pole ka mõjusamat ja säästvamat asemele pakkuda.

Ene Kulasaluga vestles Ellen Aunin.