Ene Kulasalu
Avatud Meele Instituudi koolitaja, vahendaja, superviisor, HK-mudeli üks loojatest
5.klassi tüdruk kõnnib vahetunnis koolikoridoris õpetaja ees. Seal on veel kaasõpilasi ja õpetajaid. On vahetunnimelu. Tüdruk viskab kommipaberi käest põrandale. Õpetaja kiirustab talle järele, käsib valjuhäälselt selle üles võtta ja prügikasti viia, mida tüdruk ka teeb. Õpetaja järgneb talle, käsib sama paberi uuesti välja võtta, visata põrandale ja seejärel uuesti prügikasti panna. Ta teeb seda viis – kuus korda. Tüdruk hakkab vahepeal nutma. Keegi lähedalolijatest ei sekku, kuigi paljud on jäänud vaatama. Täiskasvanud on tardunud. Õpetaja lahkub ja tüdruk jookseb tualetti. Midagi ei järgne. Vaikus. Elu ja melu läheb edasi.
Sissejuhatuseks.
Olen koolitanud alates 2016. aastast erinevaid noortega tegelevaid spetsialiste rakendama oma töös taastava õiguse meetodeid. Politseinikelt olen saanud arenguülesande ja väljakutse, kui nad koolitusel ütlesid:
„Kool on see koht, kus iga täiskasvanu peaks suutma selliseid meetodeid rakendada. Tavaliselt kutsutakse sellisel juhul politsei ja meiega püütakse lapsi hirmutada, kuid seda pole vaja, sest meie tahame ju mujal tagada laste ja nende perekondade turvalisust. Kui meie sekkume koolis oma võimutäiuses olukordadesse, mis on heastatavad läbirääkimiste teel, siis aitame tegelikult kaasa õpetajate ja kooli autoriteedi purunemisele.“
Arutasime ja mõtlesime. Võttes aluseks taastava õiguse põhimõtted ja põhimeetodid, lõime koolitervikliku Hooliva Kooli mudeli, mis hõlmab kogu koolipere ja kogu tegevuse koolis. Koolis on õpilasel võimalus arendada enda pädevusi, mis tagavad talle tulevikus toimetuleku ja edu igas soovitud vallas tegutsemiseks ning arenemiseks.
Kirjutan mõned mõtted sellest, kuidas olen kogenud hoolimatust koolides ja pakun ideid, kuidas saab hoolimatust heastada ja suurendada seeläbi hoolivuse mõjule pääsu.
Tulles alguses kirjeldatud loo juurde, siis küsin, millised Hooliva Kooli põhimõtted ei rakendunud?
Hoolivas koolis lähtutakse arusaamast, et õpilane on sama väärtuslik kui täiskasvanu ning väärib austust ja väärtustamist ainuüksi seepärast, et ta on inimesena olemas. Vaatamata oma vanusele ja kasvule võrreldes täiskasvanutega, pole ta poolik ei arult, hingelt ega kasvult. Ta on inimene koos oma eakohase olemise ja vastutusega ning õigustega, mis talle on antud ÜRO peaassamblee poolt Lapse õiguste konventsiooniga 20.11.1989. a. ja kuhu Eesti saatis oma ühinemiskirja mõni aasta hiljem. Nii, et arusaamine kuni 18-aastast noort väärtustavast ja heaolu tagavast täiskasvanute käitumisest peaks olema jõudnud 30 aasta jooksul igasse kooli ja iga inimese tegevusse.
Nagu näitest selgub ja minu enda kogemus teada annab, siis enamus laste ja noortega tegelevaid inimesi pole kunagi vaadanud, mida laste õiguste konventsioon endas sisaldab ning milliseid omadusi ja käitumist tema kasvamist ning arenemist suunavatelt täiskasvanutelt eeldatakse.
Hooliva Kooli mudelis on alustalaks arusaamine, et igal õpilasel on hääl ja ta peab saama seda kasutada enda arusaamade väljendamiseks ja olukordades osalemiseks. See tähendab, et igaühel on oma arusaamine toimunust ja tal on õigus selle tutvustamiseks ning see ei pea ühtima teiste või üldiste arusaamadega. Tal peab olema õigus olla ära kuulatud.
Siin tuleb mängu teine tasand, mis mõjutab hääle ehk arvamise lubatavust või mittelubatavust. Kui õpetaja ise ei koge krooniliselt enda õigust rääkida sellest, kuidas tema olukordi või asjaolusid näeb, kui teda ei kuula ei kolleegid ega juhid ega lapsevanemad ega lähedased, siis ei suuda ta taluda ebaõiglust ning nuhtleb revanšiga selle kätte väetimale või staatuselt madalamale.
Hooliva Kooli mudel kätkebki endas terviklikkust. Seda kõik, mida me tahame, et õpetaja teeks kooli suhtekeskkonnas, peab ta ise kogema enda suhtes juhtide poolt. Õpetaja on võtmeisik väärtuste ja muude pädevuste kujunemisel nagu ütleb ka riiklik õppekava. Nii et koolide juhtidel on suur vastutus ja muidugi saab nende tegevus mõjutatud kohaliku omavalitsuse ja teiste neid suunavate ametnike suhtlemiskultuurist.
Mida oleks saanud õpetaja teha teisiti? Kindlasti mitte toimunut ignoreerida.
Esimene reageering.
Õpetaja võtab ise paberi üles ja annab selle õpilasele vaikselt ja personaalselt, öeldes: „Ma nägin, et sinu käest kukkus see maha.“
See on hinnanguvaba pöördumine. Selliselt rääkides tõukame eemale ebameeldiva tunde tekkimise õpilases ja tekitame kiire nõustumise. Teda ega tema käitumist pole valeks hinnatud.
Täitsa kindel on see, et tüdruk oleks selle viinud sinna, kuhu vaja, sest sellist elementaarset asja teab 11-aastane kindlasti.
Teine reageering.
Õpetaja ütleb tüdrukule: „Ma nägin, et sinu käest kukkus kommipaber põrandale. Mul on piinlik sulle meelde tuletada, et meil kehtib puhtuse reegel ning ma tahan selle eest seista, et kommipaber käib paberikasti.“
Selles reageeringus saab õpetaja öelda oma tunde, millel on alati kehtestav iseloom. Õpetaja teeb seda vaikselt ja personaalselt, kõndides õpilase kõrval.
Mõned õpetajad vaidlevad siin vastu ja ütlevad, et õpilane kehitab selle peale vaid õlgu ja ei hakka paberit üles võtma. See võib juhtuda küll. Ta saab kontakti jätkata, tulles toime oma tundetulva eneseteadliku juhtimisega. Ilma, et ta kordaks enne öeldut mina-sõnumit, läheb ta üle lapsele hääle võimaldamisele. Ta püüab peegeldada, rakendades oma empaatiat ja sotsiaalset osavust. „Sulle ei meeldi, et ma seda sulle ütlesin…“ Õpetaja hääl on kiretu ja langev, sest see pole küsimus, vaid nentimine. „ Sinu arvates on see ebaõiglane…“ Ehk nüüd pääsevad paisu tagant lapse tunded valla ja ta reageerib sõnaliselt, kui ta seda juba peale esimest peegeldust pole teinud. „Sa arvad, et see asi nüüd nii hull ka pole…“ Tõenäoliselt saab õpetaja teada, et ta on kärbsest elevandi teinud. Kuid hoiduda tuleb enda tunnete puhkemisest ja hinnangulisuse pealetükkimisest, himust hakata vaidlema ja tõestama. Viimane lause õpetaja peegeldusest: „Sa ei mõelnud, et see võib mingit kahju kaasa tuua…“ . Need on Thomas Gordoni poolt soovitatavad tunnete jahutamise laused, mis aitava tundetemperatuuri vähendada ning tekitavad inimeste vahel sellisel hetkel kontakti.
Inimestel on kombeks arvata, et neile valmistatakse alailma peavalu, probleeme. Ja ka seda, et alati tehakse seda nimme ja just ainult talle. Eks seegi kõnele tajuja enda kogemustest elus ja vähesest enesearengusse panustamisest. Vanad valusad ja ebakohast käitumist vallandavad kogemused tuleb psühhoteraapia abiga ümber programmeerida. Neist tuleb saada teadlikuks, siis saab ka enda ebakohasust käitumises vähendada.
Kolmas reageering.
Kui õpetaja kogeb, et õpilane on ignoreerinud koostööd, võtab õpetaja ette Hooliva Kooli sekkumisviisi, mis viib heastamiseni. Ta valib mõjusa vestluse, millel on kindel samm-sammuline struktuur.
- Jutusta, mis sinu arvates toimus.
- Mida sa tundsid? Mida sa mõtlesid? Mida sa praegu tunned? Millest praegu mõtled?
- Milline mõju sellel olukorral oli? Kes sellest veel mõjutatud said?
- Mida sa vajad, et edasi minna?
- Mida sa saad teha, et tekkinud olukorda lahendada või tulevikus ära hoida?
Kogu vestluse aluseks on Hooliva Kooli mudeli põhimõtted, mille eesmärgiks on taastada heastamisega endine heaolu või neutraalsus suhetes.
- Igaühel on tema unikaalne ja võrdselt väärtustatud vaatenurk.
Igaühel on õigus selle väljatoomisele. Erinevad vaatenurgad võivad eksisteerida üksteise kõrval, sest me näeme olukordi ja asju erinevalt. Et tunda ennast väärtustatuna ja austatuna, vajab inimene ärakuulamist. Seepärast tuleb alati pakkuda ja tagada võimalus rääkida oma lugu.
- Mõtted ja tunded on vastastikuses mõjus. Tunded on seotud inimese vajadustega ja mõjutavad tema käitumist.
Mõtted ja tunded pole reaalselt meeltega tajutavad enne, kui neid sõnaliselt ei väljendata.
Et inimestega ausalt suhelda, tuleb ise oma mõtteid ja tundeid sõnastada ning tunda huvi teise osapoole tunnete ja mõtete vastu. Oluline on soodustada emotsioonide ja eriarvamuste väljendamist, et paremini mõista ja väljendada mõistmist.
- Kõigel, mida inimene teeb, on mõju teistele ja seda on vaja mõista ja arvestada.
Kavatsus ja mõju ei lange alati kokku. Kui meie teod kellelegi on avaldanud kahjulikku mõju, on oluline kahjusaanul seda mõju väljendada ja kahjutekitajal seda kuulda. Suhete hoidmisel on tähtis püüda mõista, kuidas käitumine mõjutab teisi ning sellega arvestada.
- Igaühe vajadused on olulised ning tal tuleb aidata neid endale teadvustada ja väljendada.
Inimesed toimivad kõige paremini, kui nende füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on rahuldatud. Ebakohane käitumine on tihti märguanne rahuldamata vajadustest. Tihti on konflikti põhjustajal ja kahjusaajal ühesugused vajadused, ning selle mõistmine teeb võimalikuks heastamise.
- Igaühel on õigus vastutada ning võimalus teha otsuseid ja neid ellu viia.
Just need inimesed, keda häiriv sündmus kõige enam mõjutab, peavad olema ideede väljapakkujateks ja otsustajateks probleemile lahenduse leidmisel. Tähtis on säilitada lahendusmeelsus ja vabaneda süüdistavast ja karistavast mõtteviisist.
Vestluse pikkus sõltub sellest, kui osavad ja kogenenud on mõlemad osapooled. Seda võib teha põhjalikult ja samas võib teha seda episoodilisena käigupealt kohapeal. Seda sama saavad teha õpilased omavahel, kui nad on seda juba kogenud ja õppinud.
Kiusamise vastu astumise üks peamisi soovitatavaid tegevusi on näidata kiusajale, et teda on tähele pandud ja tema tegu märgatud. Alguses kirjeldatud õpetaja käitumist saab kindlasti liigitada kiusamiseks. Vaatamata sellele, et õpetaja argument võis olla justkui pedagoogiline põhimõte: treenida oskust panna paber panna prügikasti. Kiusuks saab seda lugeda seepärast, et kordus alandav situatsioon teiste nähes ning tüdruku nutma puhkemise puhul suhtuti temasse kui tundetusse asja. See pole kasvatus, vaid kius.
Olukorra lähedal olnud täiskasvanud ei reageerinud. See pole haruldane, et kriitilisel hetkel tekib hangumine. Miks?
Vastuseid saab olla mitmeid. Esiteks: see polnud ju õpilaste vaheline situatsioon, vaid kolleegi ja õpilase vahel. Tekib kahtlus, kummale poole appi minna. Teiseks: pole oskusi, kuidas sekkuda. Kolmandaks: pole julgust kolleegi käitumisse sekkuda. Neljandaks: levib arusaamine, et ega midagi ei muutu, sest siiani pole muutusi märgatud ja teadvustatud. Viiendaks: pole aega sellega tegelda. Kuuendaks: väga paljudel on komme mitte sekkuda teiste ellu, mitte sattuda pealekaebajaks, kellesse suhtutakse juba ajalooliselt põlgusega. Võid saada ise netikiusamise ohvriks.
Hoolivas koolis võiksid kõik töötajad ja õpilased teada, kellele ja kuidas kogetud ebakohasest käitumisest teada anda. Sellekohane protseduur on koostöös välja töötatud ja kõigile teada. Väärtustega on tegeldud korduvalt ning need on integreerunud. Kui töötaja tööle tuleb, siis talle tutvustatakse HK -mudeli põhimõtteid ja küsitakse otsesõnu, kas ta saab neid järgida ja kas need ühtivad ka tema elukäsitusega.
Kuid, kui terve mõistus on kolleegi maha jätnud ja pannud teda ebakohaselt käituma, siis saab teine teda aidata juurde minnes ja öeldes: „Stopp! See siin on laps!“ Edasi saab ta oskusi õppinuna kasutada tunnete peegeldamist nii kolleegi kui õpilase puhul. „Sa tunned alandust.“ Ja kolleegile: „Sa tunned nõutust“. Mõlemaga tuleb tegelda ja vestelda.
Mõlemaga tuleb teha mõjus vestlus, mida tutvustasin eespool.
Vastasel juhul tuleb küsida, kas neile konfliktivahendamine sobiks. Selleks, et vahendada on vaja:
- mõlema osapoole nõusolekut
- hinnata nende koostöö ja kohtumiste võimalikkust tulevikus (õpetaja ja õpilane ikka kohtuvad koolimajas või ka tundides, üritustel)
- hinnata nende omavahelise suhtlemise mõju laiemale ringile (mõlema kodused, kaasõpilased, kaaskolleegid) ja tulevikuolukordadele
- vahendajat ja see võib vabalt olla sekkunud koolitöötaja, kuid ka selleks kõigile teadaolev vahendaja koolis
- eelvestlust, et jahutada tundeid ja võimaldada väljendada mõtteid ja ootusi
- fikseerida vahenduskohtumise aeg
- intsidendist peab olema möödunud piisav aeg
Kohtumine ei tohi ära jääda ka siis, kui mõlemad on eelvestlusel justkui aru saanud oma käitumisest ja tunded on jahtunud. Liiga kuumalt ei saagi asju ajada. Nii, et vahendamiseni viinud sündmusest peaks olema paar päeva möödas. Siis suudavad ka osalejad paremini vahendamisprotsessis väljendada oma eneseregulatsiooni. Tegeldakse asja sisuga ja tunnetest saab rääkida, mitte enam neid ülemääraselt välja elada.
Vahendaja tegevus toimub struktureeritult. Seda õpib iga koolitöötaja meeskonnakoolitusel. Teda võiks metafoorselt kujutleda dirigendina, kes annab sõna vaheldumisi mõlemale poolele. Ise ta seisukohta ei võta. Kuna vahendaja on teadlik sellest, et süüdlast ei otsita, siis saab ta olla hinnanguvaba ja lahendusmeelne. Ta teab, et igale olukorrale on mingi lahendus ja selle saavad leida ainult olukorras osalenud inimesed ise. Mida nad tahavad näha selle probleemi asemel? Vahendaja saab nad juhtida omavahel koos arutama, kuidas nad enda vajadusi saavad rahuldada ja põhimõtete eest seista nii, et nendevaheline suhe ei saa kahjustatud. Koos teevad nad ka plaani, kuidas lahendust ellu viia ja millised on esimesed sammud heastatud tuleviku suunas.
Lõpetuseks.
Need on meetodid, mida Hoolivas Koolis saab rakendada juhul, kui ebakohane käitumine on toimunud. Samal viisil saab toimida, kui pahuksisse on läinud õpetaja ja lapsevanem, lapsevanem ja laps, õpilane ja õpilane. Meil on juba praegu Hooliva Kooli mudeliga ühinenud koole, kus õpilane tuleb õpetaja juurde ja palub vahendamise sammude sedeleid või vajaduste kaarte, et omavaheline asi ise kaaslasega ära lahendada.
Nii saab kujuneda üksteisest hooliv suhtekeskkond. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Kus iganes keegi näeb vajadust midagi muuta, see võtab ette, sest ta teab, et teised toetavad tema proaktiivust.