Enesejuhitud õppimine on see, kui inimene ise juhib oma õppimist.
Mis seal siis keerulist on ja kas see pole kõigi jaoks loomulik?
Küsimustele vastavad juhtivkoolitajad Koidu Tani-Jürisoo ja Ene Kulasalu:
Kas ennastjuhtiv ja iseseisev õpe on üks ja seesama?
“Ei, päris sünonüümideks me neid pidada ei saa.
- Iseseisev õppija on õppija, kes täidab juhendaja antud ülesande iseseisvalt ilma kõrvalise abita
(n õpetaja planeerib ja otsustab, mida õppija iseseisvalt õpib). - Ennastjuhtiv e sõltumatu, autonoomne õppija kavandab oma tegevust ise, tegutseb omal algatusel ning ka kontrollib ja korrigeerib oma õppimist ise.
Põhikooli riiklikus õppekavas on selgelt sõnastatud, et “õpilane on õppeprotsessis aktiivne osaleja, kes võtab võimetekohaselt osa oma õppimise eesmärgistamisest, õpib iseseisvalt ja koos kaaslastega, õpib oma kaaslasi ja ennast hindama ning oma õppimist analüüsima ja juhtima.”
Paljudes koolides korraldatakse iseseisva õppe või e-õppe päevi, kuid alati pole tegu ennastjuhtiva õppija kujundamisega. Kui õpetaja eesmärgistab protsessi, loob õppeülesanded, määrab sammud ja lõppeesmärgi, siis võib õppija küll õppida iseseisvalt, kuid see pole veel enesejuhitud õpe.”
Mis on oluline ennastjuhtiva õppija kujundamisel?
“Koroonaaegne pealesurutud distantsõpe näitas, et iseseisva õppimisega sai päris hästi hakkama ainult 1/3 õpilastest. Ennastjuhtivaks õppijaks ei sünnita, vaid kujunetakse.
- Esiteks – õpilasel peab olema võimalik valida, mida ta tahab ja kuidas ta tahab õppida. See on kogu enesejuhitud õppimise alus. See ei pea tähendama, et igaüks tegeleb täiesti erinevate asjadega, vaid seda saab suurepäraselt teostada ka olemasolevate ainekavade raames ja nendega seotult.
- Teiseks – õpilasel peab olema võimalus saada kontakti oma olemasoleva kogemuse ja teadmisega ning sellele toetuvalt oma huvi ja motivatsiooni käivitada. Selles saab õpetaja teda aidata, kasutades järjekindlalt 3-faasilist õpiprotsessi.
- Kolmandaks – õpilasel peab olema turvaline seotuse tunne, mida ei tohi kahjustada halvad suhted õpetajaga, kaaslastega ega survestav väline hindamine. Millised on suhted klassis ja õpetajatega, saab siin põhiküsimuseks.
Siin võib muidugi öelda, et “Aega pole!”, kuid tegelikult on lihtsalt vaja eristada olulist pakilisest ja juhinduda esimesest.
Mis puudutab iseseisva õppe päevi, siis loomulikult ei tohiks last, kellel pole õpioskusi ja enesejuhtimise harjumusi välja kujunenud, panna olukorda, kus õpetaja annab ette eesmärgid, ülesande, tulemused ja hindamiskriteeriumid ning laseb õpilastel niiviisi midagi üksinda õppida.
Nii võibki juhtuda, et nii laps kui lapsevanemad on ahastuses ja kasu asemel on tehtud kahju.“
Kuidas neid enesejuhtimise harjumusi siis õpetada?
“On mõned olulised mõjurid, mida igapäevases õppetegevuses tuleks eakohaselt ja järjepidevalt rakendada:
- Täidesaatvate funktsioonide ja kavandamise harjutamine
Psühholoogias on selline termin nagu täidesaatvad funktsioonid, nende all mõeldakse pidurdust, tähelepanu, töömälu ning paindlikkust ehk ümberlülitumist. Oluline on teada, et need aju otsmikusagaraga seotud tegevused on koolieas veel välja arenemata ja vajavad teadlikku harjutamist. Samuti oma tegevuse eesmärgistamise ja kavandamise oskus. Infotehnoloogia areng on loob inimese psüühikale tohutu ülekoormuse.
Seetõttu on eriti oluline teadlikult õppida ja õpetada keskendumisharjutusi ning pühendumist.
- Õppija autonoomsus
Õppija peab saama teha valikuid ja oma õppimise üle ise otsustada, see on enesejuhtimise ja sisemise motivatsiooni alus. Enesejuhtimine areneb lahendades elulisi probleeme ja sooritades igapäevaeluga seotud ülesandeid, sest õppijate endi kogemused on suur motivatsiooni allikas.
- Koostööpõhine hästijuhitud õpe
Just koostöös sooritatavad õppeülesanded soodustavad ennastjuhtiva õppija kujunemist. Koostöö võimaldab luua ja hoida motivatsiooni, saada ja anda tagasisidet, aga koostöised õppemeetodid peavad olema väga hästi läbimõeldud, struktureeritud ja juhitud, muidu ei pruugi nad toimida.
- Austav ja edenemismõtteviisi toetav õhkkond
Eakaaslastest ja juhendajatest koosnev toetav õpikogukond toetab enesejuhtimise arengut ning edenemismõtteviisi ehk usku oma võimesse enda õppimist ja arengut mõjutada. Oma teadmisi ja kogemusi rühmakaaslastega jagades tugevneb õppijal usk oma võimetesse. Negatiivsed õpikogemused võivad enesejuhitava õppimise arengut takistada.
- Tagasiside ja enesehindamine
Kui õppija õpib ennastjuhtivalt, siis peab ta ka tagasisidet oma õppimise kohta koguma iseseisvalt – mida vanem klass, seda rohkem. Õppijatel võiksid olla õpimapid, mis võimaldavad neil oma õppimise protsessi paremini jälgida, teistele esitleda ja sügavamalt reflekteerida. Enesehindamine peaks olema tihedalt seotud isiklike autonoomsete eesmärkide seadmisega.
Ja last, but not least – loomulikult ennastjuhtiv mudeliks olev õpetaja.
Ehk kui õpetajas endas elab elukestev õppija, siis kandub selline muster üle ka tema õpilastele.
Kokkuvõttes – ennastjuhtivate õppijate kujundamine ei tähenda, et õpetajal nüüd selle võrra rohkem puhkamisaega tekib. Küll aga tähendab see seda, et rollipiirid laienevad ja nii õppija kui õpetaja elu muutub palju huvitavamaks ning kollegiaalsemaks.”
Miks peaks inimene üldse ennastjuhtiv olema ja miks on see kasulik?
“Ennastjuhtivad õppijad tulevad muidugi paremini toime meie pidevalt muutvas maailmas.
Nad oskavad oma motivatsiooni käivitada ja on paindlikud (n leiavad endale uue töökoha või kohanevad paremini muutustega tööl või eraelus). Samas võib esile tuua, et ennastjuhtivad õppijad oskavad luua sõbralikumaid kogukondi, kus üksteist mõistetakse ja toetatakse, kuna nad tahavad oma kogemusi ja teadmisi teistega jagada ning on elukestvad õppijad. Ja ma isiklikult arvan, et loomuliku uudishimu ja avatuse säilitamine ja pidev kasutamine aitab olla elurõõmus ja terve.”
