Mihhail Hodorovski, Natalja Gevorkjan „Vangla ja vabadus“
Mihhail Hodorkovski oli Venemaa üks rikkamaid inimesi, kuid temast sai Venemaa kõige kuulsam vang. Tema vahistamine 2003. aastal ja hilisem süüdimõistmine said pöördepunktiks Venemaa saatuses, kui võimud võtsid suuna sõna- ja ettevõtlusvabaduse mahasurumisele. Võim tahtis vabaneda tema kontrolli alt väljunud ettevõtjast, kuid võim saavutas vaid selle, et lõi uue vabaduse, vankumatu tahte ja demokraatia ideaalidesse uskumise sümboli. Käesolev raamat on unikaalne, sest selle üks autor on Mihhail Hodorkovski ise. Pärast piki aastaid vaikust otsustas ta esmakordselt rääkida avameelselt sellest, kuidas kõik tegelikult toimus. Kuidas tavalisest noortekeskusest sündis pank Menatep ja kuidas sellest sai hiljem suurfirma Jukos. Ka sellest, kuidas toimunud aktsiate oksjonid muutsid Jukose Venemaa ja kogu maailma üheks juhtivaks ettevõtteks. Ja sellest, kuidas see kõik hiljem kokku varises – vaid seetõttu, et Hodorkovski oli võimudele otseselt vastumeelne isik. Käesolev raamat jutustab, miks Hodorkovski keeldus Venemaalt lahkumast, kuigi tal olid selleks kõik võimalused olemas, ning milline on elu vangla müüride taga ja laagris – tsoonis, nagu seda nimetatakse. Kuid ka sellest, milline on Venemaa tulevik Hodorkovski pilgu läbi.
Mihhail Hodorkovski „Vanglas“
Kümne vanglas veedetud aasta jooksul kohtus Mihhail Hodorkovski paljude inimestega. Mõned neist ühiskonna jaoks justkui „kadunudˮ inimestest ei olnud isiksustena kaugeltki mitte „kadunudˮ ning demonstreerisid mehisust ka äärmiselt rasketes vanglatingimustes. Vaatamata sellele, kas neid ähvardas uus vanglakaristus, kartser või nuga, leidsid nad endas jõudu seista oma moraalsete väärtuste eest, oma tõe eest, selle eest, mis oli nende kujutlustes õiglane. Nende inimeste väärtustesse võib suhtuda erinevalt, ent kui inimene on valmis oma põhimõtete eest kannatama, tõeliselt kannatama, on see austusväärne.
Vangla on ekstreemne koht ning selgitab näitlikult, mida üks või teine inimene väärt on. Mihhail Hodorkovski jutustused ei ole lihtsalt raske saatusega inimeste lood. See raamat räägib vene ühiskonnast ning selle väärtustest, inimeste nõrkusest ja vastupidavusest, alatusest ja aususest.
Sass Henno „Mina olin siin“
Ühelt poolt on see lugu noortest, kes elavad väljaspool kehtivaid seadusi, käibetõdesid ja moraalinorme. Teiselt poolt on see ühe poisi ülestunnistus sündmustest, mis on jäänud piisavalt kaugeks, et neid saaks valutult jutustada. Vaesusest, vägivallast ja esimesest kinnikukkumisest.
Mõned on pidanud seda rohkem musta raha teenimise õpikuks. Teised leiavad, et raamat on eelkõige huvitav lugemine emadele ja isadele, kel pole õrna aimugi, mis diile tegelikult rajooni garaažide vahel tehakse.
«Mina olin siin» on 2004. aasta romaanivõistluse võitja.
Toomas Illisson „Väravad“
Maailm vanglaväravate taga on tuntud vaid neile, kes on seal ise olnud. Kõik teised võivad seda ühel omal viisil ette kujutada, kuid õige pildi saab sellest siiski vaid isikliku kogemuse kaudu. Selle raamatu autoril on see olemas.
«Väravad» on lugu noore mehe sattumisest kuritegelikule teele segastel aegadel, mil piir seadusliku ja ebaseadusliku vahel oli sageli õhkõrn, elust vanglas, pärast vanglat ja vanglaskäikude vahel.
Agressiivsuse astmed. Raisa Cacciatore
Viha, pettumus, kurbus, kadedus – need tunded on paljudele lugejatele tuttavad ja loomulikud, kuid on võib-olla pikalt peidetud ja maha salatud olnud või mõnikord ootamatult ja ebasobivalt välja ilmunud, justkui oma elu elanud. See raamat aitab lugejal rahu teha kõikide inimlike tunnetega ja valida sobiv tee nendega vägivalla- vabalt toime tulemiseks, olgu siis armastava lapsevanemana oma väikelapse jonnihoogude või murdeealise ägedusega, õpetajana koolis rahulikku ja sõbralikku keskkonda kindlustades ja tunde ette valmistades või partnerina vastastikku rahuldust pakkuvat suhet üles ehitades.Agressiivsuse astmete mudel on sümboolne trepp, mis ühendab põlvkondi – selle lihtsa ja emotsionaalselt kaasava mudeli abil saame teadlikuks, kuidas kulges meie enda agressiivsuse areng ja kuidas saame parimal moel toetada oma laste ja noorte juures vägivallavaba käitumist, turvalist arengut, rõõmsaid ja õnnelikke inimsuhteid.
Menu kirjastus 2015
Alice Miller “Sinu enese pärast. Kui kasvatusest saab kiusamine”
2007, juuli
288 lk.
Üks maailma tuntumaid lastepsühholooge, Alice Miller annab ülevaate sellest, kuidas kasvatusmeetodite kandumine põlvest põlve õhutab tänagi kasutama 17.-18. sajandist pärit kasvatusmeetodeid.
Täiesti “normaalsetena” tunduvate ja meilgi meedias propageeritavate kasvatusviiside tulemuseks on lapse tahte murdmine, eesmärgiga saada kena ja “hea laps”, jättes arvestamata sellest tulenevad hilisemad tagajärjed täiskasvanueas.
Milleri käsitlus lapsepõlvetraumade mõjust hilisemale elule ning lapse vajadusest uskuda vanemate headusse on tähelepanuväärne.
On ju tõesti nii, et laps, keda ema on vihahoos visanud keeva veega ja kes haiglas valu pärast nutab, hüüab ikka appi sedasama ema.
Meie kultuuriruumis on Milleri raamatut tarvis mõistmaks, kuidas ka meie üritame lapsi drillida, oma võimu maksma panna. Paljud mäletavad lapsepõlvest ehk lauset “Laps räägib siis, kui kana pissib!“
Meil on kombeks võidelda lapse jonniga, unustades, et jonnimiseks on vaja kahte inimest. Laps ei saa jonnida emaga, kui ema ei jonni lapsega. Meie kultuur aga annab tihti automaatse õiguse last korrale kutsuda ja süüdistada.
See on käitumine, mis võib traumeerida lapsi ja viia traumade edasikandumiseni järgmistesse põlvkondadesse. On tänuväärne, et nüüd saavad lugejad mõelda, mida lapsepõlves kogeti, mida oma lastele edasi antakse, mil määral ollakse selline vanem, nagu lapsena eales olla ei soovitud.
Endel Talvik,
psühhoanalüütik