I Väärtustatud vanem

Lapsevanemaks olemine on aega ja energiat nõudev töö. Erinevalt palgatööst ei lõppe emaks/isaks olemine kindlal kellaajal, sellelt töölt lahkumiseks ei piisa lahkumisavalduse esitamisest ning vähemalt 18 aastat oled sa seaduse poolt sellele tööle määratud, kuid tegelikkuses kestab see veel palju kauem.

Kõige selle tõttu on lapsevanematel eriti oluline teha järgmisi tegevusi:

1. Tunnusta ennast, nt patsuta õhtul endale tehtud päevatöö eest õlale.
2. Proovi teha vahet olulistel ja pakilistel tegevustel. Mittepakilised, aga kindlasti olulised tegevused on: enese eest hoolitsemine, puhkamine, enesearendamine jm.
3. Tunnista endale, et pole võimalik olla täiuslik, piisab sellest kui oled piisvalt hea ema/isa.

 

II Distsipliin ja piirid

1. Kooselamiseks on piirid vajalikud, nii üldised (kokkulepitud reeglid ja normid) kui isiklikud (igaühe individuaalsed piirid). Väikeste laste puhul on piiride seadjateks enamasti vanemad, kui lapsed on suuremad, võivad ka nemad olla piiride seadjaks.
2. Piiride seadmisel kasuta mina-teateid. Mina-teade räägib minust, väljendab minu arvamust, minu tundeid ja kogemusi. Selle tõttu aitab mina-teade avardada suhteid, vähendada konflikte ja võimaldab neid ka edukamalt lahendada.

Mina teated on:

• Ma arvan …
• Ma tahan …
• Ma tunnen …
• Minu jaoks on oluline …
• ….

III Tunded ja nende reguleerimine

Paljudes peredes peetakse lugu tundeid alla suruvast käitumisest, kuid see soodustab pingelist õhkkonda ja halvendab probleemide lahendamist rahuldust pakkuval moel.

Seetõttu on hea meeles pidada:

1. Tunded on meie sõbrad ja meile kasulikud, ka ebameeldivad tunded.
2. Tunded muutuvad, nad tekivad ja lähevad üle.
3. Tunnete kuulamine ja mõistmine aitab jõuda tegelike probleemideni.
4. Oma tunnete märkamine ja tundmine annab meile võimaluse saada paremini aru oma vajadustest.

Selleks, et oma tundeid paremini juhtida (muidu juhivad tunded meid), tuleb nad ära tunda ja neid väljendada.

Kättesaadavad viisid tunnete väljendamiseks on:

• tegutse välja
• kirjuta välja
• räägi välja

 

IV Suhted grupis ja hinnanguvabadus

Igal inimesel on E. Berne järgi 3 n.-ö. mina-tasandit: Lapsevanem, Täiskasvanu ja Laps. Mina-tasand on tunnete süsteem, millega käivad kaasas teatud käitumismustrid. Nt Lapsevanema tasandilt suheldes kipume me kamandama ja enda arvamust teiste omast õigemaks pidama, samuti oleme selle tasandil hoolitsevad ja oskame hästi lohutada. Lapse tasandilt suheldes olema loovad ja mängulised, täis ideid ja unistusi, samas võime selle tasandil muutuda kergest solvuvaks ja hakata n.-ö. jonnima. Täiskasvanu tasandit kasutades oleme võimeliselt ratsionaalselt argumenteerima ja oma tundeid ohjama.  Suhtlemisel on oluline tähele panna:

• milliselt mina-tasandilt räägin
• millisele mina-tasandile jõuab minu sõnum

Konflikte saab lahendada Täiskasvanu tasandi abil. Lisaks on hea meeles pidada, et konflikte lahendades tuleks kasutada hinnanguvaba kirjeldamist. See tähendab seda, et käitumine on midagi, mida me näeme ja kuuleme. Hinnanguvabaks teeb suhtlemise:

• kirjelduse täpsus
• oletustest hoidumine
• silditamise vältimine
• absolutiseerimise vältimine
• hinnangulistest sõnadest hoidumine

 

V Noorte mõjutamine

Vanemad püüavad tihti noori mõjutada suhtelistelt kasutute vahenditega, nagu karistamine, tasustamine, veenmine. Nende vahendite abil võime saada küll noore inimese alluma, kui suhetesse tekib nendest tulenevalt ka hirm, trots, sõltuvus jm.

Selleks, et noore inimese juures mõjule pääseda võiks pigem kasutada:

1. Tunnustamist. Tunnustamise mõju on kõige suurem siis, kui kasutate selleks mina-teadet, et anda teada, missugune tema käitumine sulle meeldivat emotsiooni tekitas. Näiteks: mulle meeldis, kuidas sa täna ise oma nõud ära pesid ja ma olen tänulik.
2. Kuulamist. Kuulamisel võiks kasutada ümbersõnastamise (rääkija mõtete tagasi peegeldamine, nt ma saan aru, et sa …) ja tunnete peegeldamise (rääkija tunnete tagasipeegeldamine, nt sulle tundub see ülekohtune …) tehnikaid. Need aktiivse kuulamise tehnikad annavad rääkijale kindlustunde, et teda on kuuldud ja mõistetud. Peale seda on ta tõenäolisemalt enam valmis ka teid kuulama ja mõistma.

 

VI Sõltuvuskäitumine

Sõltuvusi on tänapäeval mitmesuguseid, kuid seda, kas tegemist on juba sõltuvusega, saab ära tunda sarnasel viisil.

Mingi asja tarbimine on muutunud sõltuvuseks, kui:

• Ainete tarvitamine muutub oluliselt tähtsamaks tegevustest, mis varem olid noorele olulised.
• Noort inimest kannustab taga tung sõltuvust tekitavat ainet tarvitada, hoolimata tagajärgedest.
• Noor ärritub kergesti, kui talle tehakse takistusi aine tarvitamisel.

Sama kehtib ka arvuti-, interneti- või internetimängurlussõltuvuse puhul, mida hetkel veel ametlikult ei diagnoosita.

Sõltuvuskäitumise ennetamiseks on oluline, et:

1. Vanemad seavad piirid, kodused reeglid, mida lapsed vajavad.
2. Vanemad on oma käitumisega lastele eeskujuks.
3. Sõltuvust tekitavatest ainetest rääkides toetuvad lapsevanemad infole ja faktidele.

 

VII Tabuteemad

On palju teemasid, millest on peredes raske rääkida, eriti noortega, nt söömishäired, sõltuvused, seks, sotsiaalne staatus jne. Vanemaid võib aidata teadmine, et noorukieas (so 12-18 eluaasta) elavad noored läbi n.-ö. identiteedikriisi, mida iseloomustab:

• Eksperimenteerimine (nt proovitakse keelatud aineid, käitutakse seksuaalselt lodevalt)
• Vastuvõtlikkus ideoloogiatele (nt liitutakse jõukude või organisatsioonidega)

Vanemad võiksid:

1. Otsustada, milliseid piire noorele seada või mitte seada.
2. Arvestada, et selles etapis pole normida vastu eksimine noore jaoks ebanormaalne, küll aga ei pea see olema heaks kiidetud.
3. Säilitada suhe noorega, et noor inimene saaks lapsevanema juurde tagasi pöörduda, et kontrollida, kui kaugele on ta sobilikest piiridest läinud.

 

VIII Kriisid elus ja nendega toimetulek

Kriis on inimese reaktsioon ootamatule sündmusele. On olemas arengukriise, mida iga inimene üle elab, nt sünd, kooliminek, murdeiga, kodunt lahkumine, abiellumine, vananemine jne. Nende kriiside läbimisel vajab inimene lähedaste toetust. On olemas ka traumaatilised kriisid, kui juhtub midagi soovimatut ja/või ootamatut, siis on ka kriisis olija abivajadus märgatavalt suurem.

Selleks, et kriisidega paremini toime tulla, on hea üle vaadata ja arendada oma sotsiaalset võrgustikku.

Igal inimesel on oma sotsiaalne võrgustik, kuhu kuuluvad:

• Pere ja lähedased
• Sugulased (n.-ö. teine ring – onud, tädid jt)
• Sõbrad ja tuttavad (endised klassi- ja töökaaslased)
• -ö. formaalne võrgustik (perearst, klassijuhataja, lasteaiakasvataja, sotsiaaltöötaja jne)