8. TEEMA: sootundlik pedagoogika

Sootundlik pedagoogika põhineb soostereotüüpidest vabal, sugude vajadustest lähtuval ning konstruktivistlikele õppimiskäsitustele ja humanistlikule tervikule toetuval teoorial. Sootundlik pedagoogika sisaldab lisaks õpetamisele ka õpiolukorda, isiklikku kogemust ning õpilase-õpetaja omavahelist suhet igas ajahetkes. Oluline on see, millises sotsiaalses kontekstis õppimine toimub.

Sama kehtib ka arengukeskkonna kohta kodus, sest õpitakse läbi kogemuse. Nii et ka kodus loome õpiolukordi igal ajahetkel. Ka siis, kui laps hetkel justkui mitte midagi ei tee.

Õpiolukorraks muutub see mitte-midagi-tegemise kogemus siis, kui lapsevanem laseb lapsel sellest rääkida ja küsib taktitundeliselt mõned küsimused:

1. mida sa lootsid mitte-midagi-tegemisega saavutada? Mida veel?
2. millepärast see sulle oluline oli? Millepärast veel?
3. mis oli selles mitte-midagi-tegemises meeldivat? mida sa ise selleks olid teinud? Mida veel?
4. mis sind selles mitte-midagi-tegemise olukorras häiris või ei meeldinud? Mis veel?
5. mida sa võiksid teisiti teha, kui sul see soov on? Mida veel? Mis kasu see annaks sulle?

Valdur Mikita kirjutab oma raamatus“ Lindvistika“, et me tahame pidada väärtuslikumateks ja õigemateks neid, kes on ekstravertsed ja rohkem ennast väljendavad. Samas väljendame pettumust introvertsete isikute suhtes, kes on vähese väljenduslikkusega ja pööratud rohkem sissepoole – nagu eelpool kirjeldatud mitte-midagi-tegev laps. Võrdväärsuse tagamine introvertsele ja ekstravertsele lapsele kuulub ka sootundliku pedagoogika raamistikku.

Sootundliku pedagoogika aluseks on  kriitilise mõtlemise ja loovmõtlemise ühendamine. Selle eesmärgiks on arendada õpilase teadlikkust isikuvabadustest, demokraatiast, võrdõiguslikkusest ja võrdväärsusest inimestena. Teadvustada ja tunnistada autokraatliku võimu piiravat mõju isikuvabadustele ja indiviidi ja ühiskonna arengule. Arendada võimet astuda konstruktiivselt vastu autokraatlikele nähtustele. See eeldab, et õpilane on aktiivne looja, mitte passiivne vastuvõtja ja teadmise kasutusootele panija.

Kodus ja koolis nagu igas demokraatlikus riigis arutatakse enne seaduse vastuvõtmist küsimused läbi. Tavaliselt käib kodus (ja ka koolis) nõnda, et ema-isa otsustavad ainuisikuliselt, kuhu minnakse, mida tehakse, mida ostetakse, mis on lubatud ja mis pole lubatud. Loomulikult hoitakse sellega aega kokku väikelapse eas ja imestatakse puberteedi eas, et koostöö ei laabu ja selle saavutamiseks läheb liiga palju aega ja energiat.

Enne, kui minna kaubanduskeskusesse, tasuks kodus arutada. Millepärast sinna minnakse? Kui minnakse mänguasju ostma, siis mida nimelt keegi soovib. Kui ei ole kindlat soovi, siis tuleks eesmärk ümber sõnastada (tutvuda mänguasjade valikuga, et teisel korral teha parim valik) ja leida uued ülesanded: otsida uusi ja põnevaid mänguasju ja neid üksteisele näidata ja uurida kohapeal, küsitleda müüjaid, lasta näidata mänguasja võimalusi. Kodus aga arutada:  mida sa teha tahad? Millise asja abil sa seda saad teha? Millise asja abil seda veel saab? Millist poes nähtud asja saab selleks kasutada? Milleks teda veel saab kasutada? Millepärast just see asi on oluline lapse jaoks? Mida ta ei saa, kui tal seda mänguasja pole? Kuidas sellele asjale minev rahasumma sobib pere eelarvesse?

Sootundliku pedagoogika asi on siin demokraatlik läbirääkimine ja mõtlemise arendamine. Sooliselt tundlik on sellejuures see, et vanemad ei ostaks poistele ainult autosid ja tüdrukutele nukke, poistele siniseid ja tüdrukutele roosasid asju. Mängukeskkond peab võimaldama igasugust tegevust  ja hülgama soolised stereotüübid. Tüdrukule sobib samamoodi mänguauto, et saada võimekaks ruumilise taju osas: kuhupoole keerata rooli, kui auto sõidab tagurpidi mängugaraaži. Poistele sobib nukuriideid joonistava disaineri komplekt või vahendid tikkimiseks, sest mikroliigutuste arendatus aitab kaasa silma ja käe koostööle ning seega parenevad võimalused lugemisfunktsiooni kujunemiseks ja impulsi kontrollimiseks. Tüdrukutele on jõukohane ja vajalik allutada materjali tehnoloogiatunnis ning tegelda puu- ja metallitööga, poisid aga on võimelised endale kuduma mütsi ja tegelema õmblemisega, mis on ka materjalide tundmaõppimisel oluline. Tänapäeval on normaalne, kui koristada ja kokata oskavad mõlemad sugupooled.

Mis teeb sootundliku pedagoogika unikaalseks on tähelepanu soolisest arengust lähtuvatele vajadustele. Sootundlik pedagoogika on õpilasekeskne, kel on kontakt koduümbruse ja kogukonnaga ja kontakt nii maailma kui ka inimühiskonnaga.

Sootundlik pedagoogika rakendustunnused õpetaja poolt vaadatuna:

• õpetaja tunnistab, et ta pole õppija jaoks ainuke teadmiste läte ja võimaldab kontakte teiste allikatega
• õpetaja on refleksiivne isik, kes võtab endalt ja teistelt tagasisidet õpiprotsessi muutmiseks
• õpetaja ei süüdista kunagi õpilast või lapsevanemat suutmatuses ja muudes asjaoludes, vaid käsitleb nende reaktsioone  kui võimalusi teha muutusi enda tegevuses ja keskkonnas
• õpetaja ehitab tunni üles nii, et iga õpilase kogemus saab tema jaoks hetkel maksimaalse täiustumise võimaluse, arvestades ealisi, soolisi, arengulisi, psüühilisi ja kultuurilisi vajadusi
• õpetaja tunneb, milline on õpilase intellektuaalne, emotsionaalne ja sotsiaalne võimekus ning loovus
• õpetaja loob võimalused seoste loomiseks, prognoosimiseks, analüüsimiseks ja sünteesimiseks,  jälgimiseks ja  väärtustamiseks, suhestumiseks
• õpetaja loob koos kogukonna ja õpilastega võimalused ennast tunda vabana valikutes,  teiste austust ja eneseaustust pälvivana, kuuluvana oma klassi, kooli, perekonda, kogukonda
• õpetaja stimuleerib õppija aktiivsust enda aktiivsuse tagasihoidmisega tunnis, andes neile aega 80-90% ulatuses mõelda ja tegutseda
• õpetaja tõukab enda hinnangulisuse edasi, et paremini mõista toimunut ja seda hinnanguvabalt kirjeldada
• õpetaja tunnistab tunnete osakaalu ja mõju mõtlemisele ja pöörab teadlikku tähelepanu õpilaste tunnetesfäärile ja selle juhtimise arendamisele õppija poolt vaadatuna

• õpilane ei ole objekt, vaid subjekt, kes vajab enda unikaalsuse arvestamist igal ajahetkel
• õpilane vajab selget arusaama sellest, kus ta hetkel on, kuhu ta tahab jõuda ning sellest, kuidas ta sinna jõuab
• õpilane vajab kindlustunnet ja tuge, et see, kuhu ta tahab jõuda on kooskõlas sellega, kuidas ta kavatseb sinna jõuda
• õpilane vajab õpetajaga tõelist ja austavat kohtumist, ta tahab vastutada ja vajab selleks pädevust väärtustavat tagasisidet
• õpilane vajab, et õpetaja teaks inimese arengust seda, mida õpilane ei pea veel teadma (kuidas areneb inimene bioloogiliselt, biokeemiliselt, füsioloogiliselt, neuroloogiliselt, anatoomiliselt ja kuidas see kõik on seotud omavahel ja erinevate keskkondadega)

• õpilane vajab, et õpetaja on enesekindel ja ennastaustav
• õpilane vajab, et heade sotsiaalsete oskustega (selge eneseväljendus, enesekehtestamine, konfliktihaldus, kuulamine, koostöö, muutuste esilekutsumine) täiskasvanut. Nende oskuste õppimiseks on Eestis võimalused olemas perehariduskeskuses MTÜ Sina ja Mina (Gordoni perekool) ning SA Omanäolise Kooli Arenduskeskuse Avatud Meele Instituudis (Õpetaja Kool).
• õpilane vajab, et teda kellegagi ei võrrelda, sest ta on väärtuslik ainuüksi sellepoolest, et on olemas. Sootundlik pedagoogika kasutab ainult kujundavat hindamist ja loobub numbrilise hindamisest kui ebavõrdsuse loojast ja tagajast
• õpilane on paindlik ja huvituv ja vajab sellele sobivat keskkonda. Sootundlik pedagoogika näeb selles võimalust,  et suurendada laste aktsepteerimisvõimet teistsuguse suhtes.

Ja see teistsugune on seotud sellega, et kellelgi pole halb, valus, ebameeldiv, ohtlik. Õpilane vajab kohtumisi igas tunnis oma klassikaaslastega: koostööd ja arutelu nendega, klassiõhtuid, ühistööd ja muid üritusi, kus saab üksteise kohta infot ja probleemide lahendamise õppimist.

Sootundlik pedagoogika soodustab arusaama, et erinevuste teadvustamine ja väärtustamine on vajalik selleks, et tekiks parem omavaheline integratsioon, ka sugudevahelisel võrdõiguslikkusel või kodanike võrdõiguslikkusel või laste võrdõiguslikkusel põhinev. Õpetaja ja õpilase rolle ei nähta vastandrollidena, vaid neis mõlemais on nii seda kui teist.  Neil kummalgi on oma vastutus ja võimalused.

Sootundlik pedagoogika taunib võimu kasutamist ja kellegi allutamist võimuatribuutide abil. Seepärast tasub koolis üle vaadata, kuidas tund algab ja lõpeb, kuidas koostööreeglid sätestatakse, kuidas omavahel suheldakse, millist kehakeelset ja mittekontrollitavat infot edastatakse, kuidas toimub kooli juhtimine ning klassis tunni juhtimine ja hindamine, kuidas õpilasi aidatakse omavahel headesse suhetesse, kuidas kaasatakse lapsevanemaid ja aidatakse neid varasemast ebameeldivast koolikogemusest üle. Seepärast sobib sootundlikule pedagoogikale seisukoht, et keegi ei pea koolis ja kodus kannatama.