5. TEEMA: meie mehelikkus ja naiselikkus

Kõigis inimestes on jooni, mida ühiskonnas peetakse mehelikeks ja naiselikeks. Kas me saame aga oma mehelikkust ja naiselikkust igapäevaelus vabalt väljendada? Kahjuks mitte. Hetkest, mil me siia maailma sünnime (ja mõnede uuringute väitel juba emakõhus olles), hakkame me õppima poisiks ja tüdrukuks olemist ning saame üsna varsti selgeks, et meie soost tulenevalt kiidetakse teatud käitumisviise heaks ja teatud käitumisviise taunitakse.

Kui poiss, kes on keskmisest tundlikum, empaatilisem ja tunneb huvi nn naiselike valdkondade vastu, ennast sellisena väljendab, satub ta sageli ümbritsevate inimeste pahameele või naeruvääristamise ohvriks või teda lihtsalt ei mõisteta. Näiteks ütleb isa, et poistel ei sobi nukkudega mängida või ütlevad sõbrad, et ainult plikad nutavad. Näiteks ütleb õpetaja, et tüdrukul ei sobi kõva häälega tunnis rääkida või küsivad sõbrad, miks ta ennast ei meigi.

Kui tüdruk, kes on keskmisest ambitsioonikam, jõulisem ja tunneb huvi nn. mehelike valdkondade vastu, ennast sellisena väljendab, satub ta samuti sageli ümbritsevate inimeste pahameele või naeruvääristamise ohvriks või teda lihtsalt ei mõisteta.

Siiski on siin poiste ja tüdrukute vahel üks erinevus. Kuna ühiskonnas on mehelikuks peetav rohkem väärtustatud, on meheliku poole pürgimine rohkem aktsepteeritud (isegi, kui seda kohati naeruvääristatakse) kui oma naiselikkuse väljendamine. Näiteks võib tüdruk minna õppima informaatikat või saada inseneriks, ilma et seda eriliselt imelikuks peetaks. Ka naissoost tippjuhid on tänases ühiskonnas juba mõnevõrra tavapärasem nähtus, kuigi meedia tunneb meesjuhtidest märksa enam huvi nende pereelu ja välimuse üle. Kui aga poiss tahab saada õpetajaks, tekitab see inimestes küsimuse, miks tahab üks mees ometi lastega töötada. Või kuidas siis nii, et noor isa soovib karjäärile pühendumise asemel lapsega kodus olla? Sellise mehelikkuse ja naiselikkuse erineva väärtustamise tõttu jäävad eriti kurba olukorda traditsioonilisest mehelikkusest erinevate iseloomujoonte ja käitumisega poisid.

Soovitud või ebasoovitud viisil käitumise kohta ei anna tagasisidet ainult täiskasvanud. Lastele on väga oluline olla eakaaslaste ja sõprade poolt aktsepteeritud. Tihti võimendub gruppi kuulumise eesmärgil soostereotüüpne käitumine: isegi, kui väikesele poisile sisimas meeldiks nukkudega mängida, ei mängi ta nukkudega, sest kardab, et sõbrad hakkavad narrima. Või kui teismelisele poisile pakuvad huvi raamatud ja õppimine, võib juhtuda, et ta peab seda oma klassikaaslaste eest varjama, et mitte saada nohiku või pehmo tiitlit.

Täisväärtuslik elu tähendab kontaktis olemist iseendaga, nii oma mehelikkuse kui naiselikkusega.

Kui seda lapsest saadik ei toetata, toob see kaasa soostereotüüpsed, mitte inimese seesmisest soovist lähtuvad haridus- ja töövalikud. Tüdrukuid õpetatakse väikesest peale olema tagasihoidlikud, vähenõudlikud, korralikud ja kannatlikud. Iseseisev, isemõtlev, ambitsioonikas naine ei mahu sellesse etteantud raami. Oma tunnete väljendamist, empaatilist käitumist ja emotsionaalsust peetakse naiselikuks ja seega poiste puhul sageli taunitavaks. Siin on oluline põhjus, miks paljud mehed hilisemas elus ei oska oma tunnetega konstruktiivsel moel toime tulla – nad pole seda lapsepõlves piisavalt õppida ja kogeda saanud.

Gertrud Kasemaa