3. TEEMA: usin tüdruk ja rahutu poiss

Millised on need õpilased, kellega õpetaja igapäevaselt tegeleb? On olemas kaks väga stereotüüpset ehk siis lihtsustatud arusaamal põhinevat rolli, millest tulenevad ootused võivad õpetaja suhtumist ühte või teise õpilasse mõjutama hakata. Need stereotüübid (eriti põhikoolis) on usin tüdruk ja rahutu poiss.

Usin tüdruk istub tunnis vaikselt, kuulab, mida õpetaja räägib, ei esita küsimusi, ei tekita probleeme, õpib üle keskmise. Selle pealtnäha musterõpilasega aga tekib hoolival õpetajal mure, et õpitakse ainult hinde, mitte tegelike teadmiste pärast.

Hinne muutub justkui eesmärgiks omaette. Miks see nii on? Ühest küljest näeb usin tüdruk hariduses oma tulevikuvõimalusi ning pingutab selle nimel. Teisest küljest võib tegu olla tõsiste enesehinnangu probleemidega, kus hinde kaudu hakatakse määratlema iseennast.

Mõlemal juhul võib seda usinat tüdrukut koolijärgses elus oodata ees suur pettumus tõdemusest, et haridus ei annagi oodatud kasu – tööturul valitseb segregatsioon ja suur palgalõhe, enesehinnangu probleemid ei ole hinnete kaudu lahendust leidnud.

Teine stereotüüpne tegelane koolis on rahutu poiss, kes segab tihti õpetaja jutu vahele, häirib tundi, ei suuda keskenduda ja kelle õpitulemused on kesised. Enamik õpetajate ajast ja tähelepanust tunnis kulub nende korralekutsumisele ja ohjamisele.

Miks nad on tunnis rahutud ja ei keskendu õppimisele, eriti põhikooli viimastes klassides? Poisid ise in intervjuudes toonud välja järgmised mõtted:

• Õppimisel peab olema mingi konkreetne eesmärk, see peab kuidagi seonduma reaalse eluga – et ma näen, milleks mul seda vaja on.
• Tunnis on igav, kes see ikka nalja teeb, kui ise ei tee.
• Küll kuidagi ikka “3” kätte saan.

Hinne ei näi nende poiste jaoks olevat nii oluline kui paljude tüdrukute jaoks. Hindest tähtsam või samavõrd tähtis on teadmised (eeldusel, et need kannavad poisi jaoks äratuntavat tähendust). Või kui ka teadmine pole tähtis, on siiski oluline ennast koolis hästi tunda.

Poisi enesehinnang ei ole nii tugevalt seotud hindega. Küll aga on poisis ootus, et kool oleks huvitavam koht. Üks põhjusi, miks poiss ennast seal tüdrukuga võrreldes halvemini tunneb, on ka tema komplitseeritum suhe keskealise naisõpetajaga, kes tihti temasse teatud eelhoiakuga suhtub.

Kokkuvõtteks

Vaadates Eesti üldharidust soolisuse perspektiivist, on probleemid mitmetahulised. Selleks, et pakkuda toimivaid lahendusi, tuleb probleemidega nii teaduslikul kui ka igapäevasel tasandil süvendatult tegeleda. Samas ei tasuks kalduda teise äärmusesse ja arvata, et kogu koolielu taandub soorollidele.

Pigem tuleks olla rohkem teadlik sooga seotud stereotüüpidest ning nendest tulenevatest hinnangutest, mis mõjuvad piiravalt nii õpilastele kui õpetajatele ning ei võimalda lastel (nii tüdrukutel kui poistele) rakendada oma terviklikku potentsiaali isiksusena. Inimese märkamine ja temast hoolimine on väljakutse kogu meie ühiskonna jaoks.

Gertrud Kasemaa

Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorant