LAPS JA VÕRGUSTIKUTÖÖ

Lääne ühiskond on tuntud oma lapsesõbralikkuse poolest, sageli räägitakse, et « lapsed on meie tulevik ». Selliste sõnadega algab Johan Klefbecki ja Terje Ogdeni raamat « Laps ja võrgustikutöö ».

Miks siis valitsevad ühiskondades ikka veel sellised väärtushinnangud, mis ei  võimalda kõikide laste ja noorte arengut ning heaolu? Kuidas meie, täiskasvanud saame luua selliseid tingimusi, kus iga riski sattunud laps ja noor saaks täiskasvanute poolt sellist toetust, mida ta väärib ja vajab, mitte eemaletõmbumist, hukkamõistu ja näpuganäitamist.

Miks kogevad sotsiaaltöötajad, lastekaitsjad, õpetajad ja terve hulk teisi spetsialiste ülekoormatust, üksindust, lootusetust ja pettumust?

Miks jäävad vanemad eemale koolist ja hoiavad kõrvale koostööst spetsialistidega ning tunnevad end tegelikult alaväärse ja mittemõistetuna?

Käesolev raamat räägib võrgustikutööst, sellest, kuidas Norras, Rootsis ja Soomes kaasatakse peale nooruki pere ja sugulaste ka naabreid, sõpru, koolikaaslasi. Võrgustikutöö võimaldab laialipillatud ressursid kokku koguda, luua ja käivitada inimestevahelised koostöövormid.

Autorid selgitavad lahti Urie Bronfenbrenneri ökoloogilise süsteemiteooria, mis annab mitmeid praktilisi näpunäiteid, kuidas süsteemide omavaheliste suhete mõistmine aitab ennetada riskikäitumist ja laste riski sattumist. Lugeda saab sellest, kuidas on seotud inimese sotsiaalvõrgustik (perekond, sugulased, sõbrad, töö- ja koolikaaslased, naabrid) ning tema tervis, sh psüühilised haigused. Saab õppida, kuidas koostada võrgustikukaarte ja abinõude kava ning mõtiskleda, miks on         käitumist nii raske muuta.

Raamatut tasub lugeda ka neil, kes võrgustikutööst juba ammu teavad, sest Eesti oludes piirdub võrgustikutöö paraku tihti spetsialistide ümarlaua kokkutulekuga, kus võetakse vastu otsused, mille täitmise järjepidevaks toetamiseks tihti kellelgi enam aega ei jätku. Lapse lähivõrgustiku tegelik kaasamine pikaajalisse koostöösse on praktikas üsna võõras teema, see tundub spetsialistidele võimatu ning tekitab küsimuse, kes ja millal peaks seda tegema. Raamatust leiab konkreetseid näiteid lapse lähivõrgustiku kaasamise kohta – võrgustikumeeskond kutsub võrgustikukohtumisele peale erinevate spetsialistide ja alkoholiprobleemiga lapsevanemate ka näiteks vanemate naabri, töökaaslase, sõbrad, lapse treenerid jt. Räägitakse        võrgustikukohtumiste ülesehitusest ja dünaamikast ning isegi inimestevahelistest dialoogidest. Lugeda saab ka näidet, kus kriisi sattunud inimese ümber koondus 40-50 inimest (sõbrad, sugulased, naabrid, töökaaslased). Ajal, kui riikidesisene ja -vaheline liikuvus on kasvanud ja perekondade püsivus vähenenud, on paljude inimeste jaoks tähtis leida oma ellu tuge võrgustikutöö mõtteviisi ja metoodika rakendumise abil.

Raamatu on tõlkinud ja välja andnud SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus 2001. aastal.

 Ene Velström
VÕRGUSTIKUTASAKAAL

Võrgustikukohtumiste tulemuslikkuse tagab tasakaaluteooria arvestamine:

• Iga probleemiga seotud inimese kõrval on teda toetav isik lähivõrgustikust
• Probleemiga otseselt seotud osaliste ja kaudsemalt seotud osaliste arv võrgustikukohtumisel on tasakaalus
• Lähivõrgustiku liikmete arv ei jää alla ametiisikute ja spetsialistide arvule

Tasakaaluteooria on välja töötatud Mount Tom´i võrgustikumeeskonna poolt 1980. aastatel.

Kuid miks tasakaaluteooria mulle oluline on?

Eestis seni valitsenud praktikas asub riski sattunud lapse ümber enamasti tegutsema ametnikevõrgustik ja pereliikmed jäetakse pigem kõrvale, sest nad on passiivsed, ei vasta ametnike ootustele jne.

Ametnike selline tegutsemine ei too aga soovitud muutust – last ja perekonda kaasamata tunnevad nad ennast veelgi « sobimatuna ». Tasakaaluteooria rakendamine on tõhusa võrgustikutöö üks võtmetegevustest, kuna siis julgevad mõlemad osapooled, eriti lähivõrgustiku liikmed, välja tulla oma seisukohtadega. Siin ei mängi rolli ka võrgustikumeeskonna suurus – protsessile    suunatud tööd on võimalik teha ka väikese arvuga võrgustikukohtumisel.

Koidu Tani-Jürisoo
LEBENSWELT JA SYSTEMWELT

Need kaks terminit pälvisid minu tähelepanu juba esmakordsel lugemisel. Maakeeli tähendavad need elumaailma ja süsteemimaailma ning paarisrakendina on neid  kasutanud Jürgen Habermas. Kui varem toetas inimesi probleemide puhul eelkõige elumaailm (sugulased, külaühiskond, naabrid), siis nüüd on heaoluriikides tasakaal nihkumas järjest enam teenuseosutamise poole. Lapsi hoiavad lastehoiuteenust osutavad asutused, mitte vanavanemad ja enamike probleemide puhul eeldatakse pöördumist just teenuseosutaja poole.

Mis seda võõrandumist soodustab? Iseenesest ei ole ju ei professionaalsuses ega teenuseosutamises midagi halba.

Asutustes on käibel professionaalidele mõistetav erialakeel ja sellised sõnad-mõisted, mis tihti erinevad kliendi omadest. Oleme kohanud palju nõutuid ja vihaseid  lapsevanemaid, kes on tundnud end alandatu ja oskamatuna (nt alaealiste asjade või koolikohustuskomisjonis, psühhiaatri või sotsiaaltöötaja juures). See ei   tulene mitte spetsialistide pahatahtlikkusest, vaid vähesest teadlikkusest selle kohta, et kliendi elu kulgeb teises maailmas ning ta ei suuda meelde jätta palju võõrast   infot (eriti emotsionaalse pinge seisundis). Selleks, et olla kontaktis ja kaasata klient elusüsteemi, tuleb rääkida nendega ühises keeles, mitte ainult terminite mõttes, vaid eelkõige usaldussuhte saavutamise osas. Selleks tuleb ennast treenida mõistma ka näiteks  inimeste tahtejõuetust, erinevaid eluväärtusi, teistsugust loogikat ning õppida aktiivselt kasutama kuulamisoskusi, eelkõige teise inimese emotsioonide empaatilist tagasipeegeldamist.

Perekonnaliikmetel on raske eristada kõiki ametnikke, kes nende « juhtumiga » (nende eluga!) tegelevad. Need on kõik ühe süsteemimaailma osad ja kui inimest suunata ühe spetsialisti juurest teise juurde (ja igaühe puhul peab ta oma looga alustama algusest), tekib tal tühjuse ja lootusetuse tunne. Halb on ka see, et lähivõrgustiku liikmed võivadki hakata arvama, et ametnike kompetents on nende omast suurem ja seetõttu peavadki spetsialistid rohkem vastutust võtma nende elu ja toimetuleku eest, nende järeltulijate toetamise eest jne. Mida rohkem  süsteemimaailm sekkub, seda enam väheneb inimeste kontakt elumaailmaga.

Oluline on leida nende kahe maailma vahel sisuline dialoog. Tore oli lugeda näidet Soome Keropudase psühhiaatriahaigla kogemusest. Haiglas otsustati, et kõik ainult personalile mõeldud ravikoosolekud jäetakse ära ning haigete juhtumeid hakatakse arutama ainult koos haige endaga ja tema lähedaste juuresolekul.  Kui patsiendi   kohta tehti otsus, sündis see vaid tema enda ja ta perekonnaga koos. Patsiendi lähivõrgustikku suhtuti kui tervenemisprotsessile kasulikku ressurssi ja mitte kui lisatülisse.

Minu unistus on, et selline suhtumine jõuaks kooli, lasteaeda, lastekaitse, tervishoiu ja sotsiaaltöö valdkonda. Mäletan siiani ühe oma Hamburgi Waldorfpedagoogika seminari õppejõu soovitust hea koolikliima hoidmise kohta. Ta ütles: « Kui te räägite õpilasest või lapsevanemast või teisest kolleegist, siis tehke seda nii, nagu ta oleks siinsamas juures. »

Kui tahame Systemwelt´i ja Lebenswelt´i lähendada, siis see peakski olema siinsamas juures.

Ene Kulasalu
IGA KOMPETENTSUSE JAOKS ON OLEMAS OMA VÕRGUSTIK

Minu jaoks on selle raamatu kõige olulisem sõnum päris raamatu lõpus olevas peatükis: « Koostöö aluseks on lähenemine võrgustikutööd ja kompetentsust silmas pidades ». Selles rõhutatakse asjaolu, et lapse toetamisel on kõige tähtsam pöörata tähelepanu just tema perekonnale ja sotsiaalvõrgustikule, sest nemad on kõige lähemad ja igapäevaselt lapsega kokkupuutuvad inimesed.

Me ei saa last tema võrgustikust ja perekonnast eraldada ja teda nö väljast korda teha, kuid me saame tegeleda lapse võrgustiku ja lähedaste arendamisega, nii et laps saaks nendelt vajalikul määral tuge. Kui see võrgustik pole aga tööle hakanud, siis tuleb teha kõik võimalik selleks, et see käivituks ja kui lapse lähivõrgustik on millegipärast oma töö lõpetanud, siis tuleb see taaskäivitada. Seda saavad teha just kogukonna lastekaitsjad, sotisaaltöötajad või hoopis keegi, kes on valitud seda protsessi  juhtima.

Nemad on need, kes moodustavad oma võrgustiku selleks, et toetada inimest, kes tegeleb lapse lähivõrgustiku loomise ja tööle saamisega. Nende inimeste professionaalsetest oskustest oleneb, kui efektiivselt protsess käivitatakse, millist takistust nad kogevad lapse võrgustikku töös hoides. Oma võrgustikus olevaid takistusi analüüsides saavad just nemad teha ettepanekuid enda tegevuse parendamiseks (isiklike oskuste täiustamiseks ja kohalikku elu puudutavate otsuste ja määruste loomiseks, muutmiseks ning täiustamiseks). Seda kõike nimetatakse esimeseks lähenemiseks.

Teine lähenemine on seotud kompetentsuse mõistega. Laps kuulub iseenda võrgustikku ja see võrgustik peaks igati toetama lapse edenemist, tema pädevuste arendamist just nendes oludes, kus laps parajasti viibib. Laps peab saama pädevaks selleks, et igapäevaselt hakkama saada. Tal on vaja teadmisi, oskusi, võimekust,   eneseteadlikkust, enesekindlust, suhtlemisoskusi ja hoiakuid, mis soodustavad   probleemide lahendamist ja ühiskonnaliikmena toimimist. Lapse võrgustikeks saab lugeda perekonda, sugulasi, klassi, huviringe, naabreid ja sõpru. Nende võrgustike sees on erinevat tüüpi kompetentsused, mis võimaldavad lapsel areneda mitmekülgselt. Siin tuleb aga arvestada erinevate kultuurinähtustega. Nendes olevate väärtuste ühtlustamiseks on vaja teadvustada lõppväärtusi, mis aitavad muuta emotsionaalset tausta selleks, et teadvustada hoiakute takistavat või kasulikku iseloomu.

Kõige olulisem on suurendada lapse emotsionaalset ja sotsiaalset kompetentsust – teadlikkust iseendast, enda nägemist optimistlikus võtmes, enesereguleerimise suutlikkust, kuulamise ja kõnelemise oskusi, et oleks võimalik ennast esitleda just sellisena, nagu on sel hetkel keskkonnas kohane. Samuti on oluline suurendada   empaatiavõimet, isetut hoolimist, lugupidamist, arusaamatuste ja tülide vahendamise ja lahendamise oskusi, eesmärgistamise ja õpioskusi jne. Tänane üldhariduskoolide riiklik õppekava annab võimaluse nii eelneva teostamiseks kui ka võrgustiku ning lapse kompetentsuse parendamiseks.

Väga suure tähtsusega on see, kuidas korraldab lapse pädevuse arendamist perekond ja klassikaaslased ning kuidas õpetajaskond neid selle sees juhib, samuti on oluline see, kuidas aitavad kaasa sõpruskond ja nende vanemad, huviringi kaaslased ja juhendajad, naabruskond ning ka sugulaskond. Seda just seepärast, et nende kõikide kompetentsuseks on võrgustikutöö arenemise eesmärk ja toimimise ülesanne.