Alice Miller
“Sinu enese pärast. Kui kasvatusest saab kiusamine”

Üks maailma tuntumaid lastepsühholooge, Alice Miller annab ülevaate sellest, kuidas kasvatusmeetodite kandumine põlvest põlve õhutab tänagi  kasutama 17.-18. sajandist pärit kasvatusmeetodeid.

Täiesti “normaalsetena” tunduvate ja  meilgi meedias propageeritavate kasvatusviiside tulemuseks on lapse tahte murdmine, eesmärgiga saada kena ja  “hea laps”, jättes arvestamata sellest tulenevad hilisemad tagajärjed täiskasvanueas.

***

Milleri käsitlus lapsepõlvetraumade mõjust hilisemale elule ning lapse vajadusest uskuda vanemate headusse on tähelepanuväärne.
On ju tõesti nii, et laps, keda ema on vihahoos visanud keeva veega ja kes haiglas valu pärast nutab, hüüab ikka appi sedasama ema.

Meie kultuuriruumis on Milleri raamatut tarvis mõistmaks, kuidas ka meie üritame lapsi drillida, oma võimu maksma panna. Paljud mäletavad lapsepõlvest ehk lauset “Laps räägib siis, kui kana pissib!“

Meil on kombeks võidelda lapse jonniga, unustades, et jonnimiseks on vaja kahte inimest. Laps ei saa jonnida emaga, kui ema ei jonni lapsega. Meie kultuur aga annab tihti automaatse õiguse last korrale kutsuda ja süüdistada.

See on käitumine, mis võib traumeerida lapsi ja viia traumade edasikandumiseni järgmistesse põlvkondadesse. On tänuväärne, et nüüd saavad lugejad mõelda, mida lapsepõlves kogeti, mida oma lastele edasi antakse, mil määral ollakse selline vanem, nagu lapsena eales olla ei soovitud.

Endel Talvik,

psühhoanalüütik