20 aastat tagasi pandi ametlikult alus ühendusele “Omanäoline Kool”. Sellest väljakasvanud algatused ja ellu kutsutud haridusuuendused tõid Eesti kooliellu ja haridusmaastikule uued väärtused, muutusid kooli alustalad, kerkisid esile uued koolikorralduse- ja juhtimise viisid, uued õppmeetodid ning palju muud.
Nende algatuste toetamiseks ja läbiviimiseks loodi mõned aastad hiljem SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus, mis tegutseb tänapäevani.
Sel puhul viime sünnipäeva- aasta jooksul läbi seeria intervjuusid, kus vestleme nii praeguste kui endiste tegijatega.
Koidu Tani-Jürisoo, SA Omanäolise Kooli Arenduskeskuse praegune eestvedaja
Kui kaua oled sina OKA-ga seotud olnud?
KTJ: Mina otseselt ühenduse alguse juures ei olnud. Samal ajal loodi Eestis waldorfpedagoogikal põhinevaid koole ja olin ametis ühega neist. Omanäolise Kooliga puutusin lähemalt kokku 1996. aastal, kui me pärast Thomas Gordoni noortele suunatud suhtlemistreeningu juhendajate väljaõpet ühe töögrupiga kogunesime. Seal tekkis tahtmine luua eesti kooli ja õpilaste jaoks spetsiaalset õppimis- ning toimetulekuoskuste kursust.
Omanäolise Kooli Ühendus oli selleks ajaks juba välja tulnud mõttega, et õpioskusi on õpilastele hädasti vaja õpetada ning OK Arenduskeskus võttis meid oma tiiva alla.
Projekt osutus väga edukaks ning kestab tänapäevani. 1999. aasta alguses tehti mulle ettepanek juhtida OKA juurde vastloodud koolituskeskuse Avatud Meele Instituut arendustööd. Seda tööd tehes puutusin kokku veel paljude käimasolevate projektidega, mitmetest projektidest kasvasid hiljem välja AMI koolitused õpetajatele ja koolijuhtidele. See oli veel ka aeg, kus igal aastal tuli kokku Omanäolise Kooli aastakonverents.
Mis 90ndate lõpuaega iseloomustas?
KTJ: Mina mäletan seda aega tohutult lootusrikkana, väga lihtne oli ideid teoks teha, sest alati leidus kaasamõtlejaid ja kaasategijaid. Väga palju arutleti selle üle, kuidas valmistada noori ette toimetulekuks 21. sajandil (mis tundus siis väga kaugel olevat), kuidas neid arendada ja harida nii, et neil oleks iseseisva mõtlemise oskus, koostöövalmidus ja elukestev õpihuvi, need mõisted olid selles ajastus uudsed ja erilised.
Projektidele rahastuse saamiseks ei olnud vaja eriti palju pabereid täita. Sul oli hea idee, kohtusid rahastajaga (sel ajal olid meid tugevalt toetamas Avatud Eesti Fond ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu), ei läinud palju aega, et pärast projektikavandi ja eelarve esitamist said juba tegevusega pihta hakata. Töögrupid tulid kokku hoolimata sellest, et polnud ei mobiiltelefone ega meilivahetust. Ja igast koosolekutest ei pidanud jääma memosid ega allkirjalehti.
Olulised olid sisu ja muutused. Ja hiljuti kaustast leitud ühenduse Omanäoline Kool asutamisdokument on kirjutatud käsitsi kahele A4 paberile. Kui sa olid initsiatiivikas, oli sul võimalik luua uus kool, uus ajakiri, mida iganes. Ja mida ma veel eredalt mäletan, on see, et enesetäiendamise järele oli inimestel väga suur janu.
Milline sinu arvates on Omanäolise Kooli mõju olnud tänasele päevale?
KTJ: Selle üle on diskuteeritud mitmed aastad tagasi haridusfoorumis, aga kuna sel ajal ei olnud mõju hindamine nii eesmärgipärane ja populaarne teema kui tänapäeval, siis on praegu isegi kahju sellest, et täpset mõju ei saa seetõttu enam hinnata. See on võrreldav kaoseteooriast tuttava liblikaefektiga, kus liblika tiivalöök ühes paigas võib põhjustada tornaado teises.
Ei ole enam võimalik ja ka mõttekas iga tiivalöögi mõju välja arvutada. 
Piisab sellest, kui mäletame, et OKA projektid muutsid totaalselt koolijuhtimist, õppimist ja õpetamist eesti koolis, koolide vahelist koostööd, õpetajate täienduskoolitust. Mitmed projektid iseseisvusid, näiteks “Hea algus”, “Eesti Kooli Kvaliteedikool”. „Junior Achievement“ oli vahepeal meiega.
Seda, kui palju OK inspireeris inimesi üksikult ja organisatsioone seestpoolt, pole võimalik enam kokku lugeda. Olid suured programmid nagu „RWCT – Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujunemiseks“, mis muutis paljude koolide õpetamispraktikat ja on praegu lõimitud aine- ja keeleõppe alustalaks; „Konflikt ja suhtlemine“, mis mõjutas palju koolide suhtekeskkonda, vähendas kiusamist ja suurendas sallivust, „Õppides Loon Ennast“, mille põhjal õpetatakse 10. klasside õpilastele õpioskusi siiani.
Väga paljud selle aja koolijuhid läksid ka poliitikasse ja mujale avaliku elu sektoritesse, nii et Omanäolist Kooli võib võtta kui sellist suurt stardiplatvormi, kust said paljud asjad alguse.
Millega tegeleb OKA praegu?
KTJ: SA Omanäolisel Kooli Arenduskeskusel on praegu mitu üksust, esiteks koolituskeskus Avatud Meele Instituut, mis saab sellel suvel 17- aastaseks.
Miks AMI üldse tekkis ja mis eristas AMI koolitusi sel ajal pakutavatest, oli see, et koolitused ise olid kaasavad ja õppijakesksed, idee oligi selles, et õpetaja peaks saama õppida sellises keskkonnas, mida ta ise hiljem õpilastele loob, et õppimine oleks alati aktiivne. Tähtsustati õppijat kui terviklikku isiksust ja tõeliselt motivatsiooni haaravat õpikeskkonda.
Umbes pärast 10- aastast koolitamiskogemust hakkas esile kerkima haridustöötajate vajadus supervisiooni ehk tööalase nõustamise järele. Esialgu pakkusime grupilisi supervisioone AMI alt, aga tänaseks oleme loonud eraldi üksuse – OK nõustamis- ja supervisioonikeskus -, mille eesmärgiks ongi tähtsustada supervisiooni olulisust nende inimeste elus, kes teistega töötavad – juhid, õpetajad, nõustajad, politseinikud, sotsiaaltöötajad ja teised.
Eesmärgiks on pakkuda organisatsioonidele süsteemset ja toimivat supervisiooni ning aidata seega üles ehitada oma töötajaid toetav süsteem. Tihti eelneb supervisioon koolitusele ja on sellega põimitud.
Juba teist aastat on meie allasutuseks ka AMI ainekeskus – üksus, mis tegeleb rohkem ainealaste pädevuste saavutamise ja õppemetoodikate õpetamisega.
Täna on mul hea meel selle üle, et OK Arenduskeskuses on taas käimas mitmeid suuri projekte, me oleme oma tegutsemisvaldkonda laiendanud. Panustame nüüd laiemas plaanis kogukonda muutvatesse protsessidesse. Näiteks on meil käsil suure mudeli – “Hooliv kogukond” – loomine, et ennetada riskikäitumist ja käivitada tõhusaid ja toetavaid koostöövorme eri osapoolte vahel.
Viimastel aastatel oleme panustanud väga palju erinevate koostööprojektide
kaudu HTM-i, MISA ja Innovega eestikeelsele õppele ülemineku toetamisele (LAK-õppe metoodikarakendamine, koolijuhtide supervisiooniseminarid, nõustajate nõustamissüsteemi väljaarendamine ja nõustajate väljaõpe).
Meie positsioon praegu on suurel määral olla vahelüliks hariduspoliitiliste otsuste ja nende igapäevase rakendamise ning elluviimise vahel. Aitame kohapeal uuendusi mõtestada ning leida praktilised viisid nende käivitamiseks.
Mis on 20 aasta pärast teisiti?
Omanäoline Kool oli, on ja jääb omanäoliseks, omanäolisus ei saa olla määratletud, seda ei saa kunagi valmis teha. 20 aasta pärast minu unistuses ei toimu ei koolide ega inimeste võrdlemist. 20 aasta pärast me oskame ja tahame luua sellist arengu- ja suhtekeskonda, et inimene meie ühiskonnas saab olla terviklik, omanäoline, arenev ja terve ning ühiskond tema ümber on omanäoline, arenev ja terve.
Ma loodan, et meie hariduses on palju erinevaid hariduse saamise ja koostöövorme ning arenguvõimalusi ja ma loodan, et iga õppija, ükskõik kui vana või noor ta ka poleks, oskab väärtustada ennast ja ümbritsevat ning tema omanäolisus on avaldunud. Et inimestel oleks vajalikud oskused ja hoiakud üheskoos edasiliikumiseks. Ma loodan, et Omanäolises Koolis on ka 20 aasta pärast palju uusi ideid ja uusi tegijaid.
Mida tahad veel lisada?
KTJ: Ma lihtsalt tahan teha suure kummarduse nendele inimestele, kes omal ajal kokku tulid, lootusrikkalt selle ühenduse lõid ja kõiki neid ideid ellu viima hakkasid. Ma soovin neile jõudu ja õnnestumisi ka tänasesse päeva, ükskõik, kus nad ka praegu oleks. Ja äkki sobib just siia see lugu, mis meil omal ajal AMI mappide tagaküljel seisis:
Üks vana mees nägi rännakul aednikku, kes istutas jaanileivapuud. Ta jäi seisma, vaatas ja küsis: ”Millal hakkab see puu vilja kandma?”Aednik vastas: ”Seitsmekümne aasta pärast.”Siis ütles vanamees: ”Sa rumal! Mõtled sa seitsmekümne aasta pärast tõesti veel elada ja oma töö vilju nautida? Istuta parem mõni puu, millest saad oma eluajal rõõmu tunda.”
Aednik oli aga oma töö lõpetanud, vaatas seda rõõmsalt ja vastas: “Tead, kui ma sündisin maailma, siis leidsin ma jaanileivapuu ja sõin sellest, ilma et oleksin selle istutanud, seda olid teinud minu esivanemad. Nüüd tahan istutada puu oma lastele ja lastelastele, et nad saaksid seda nautida. Meie, inimesed, võime ainult siis püsima jääda, kui ulatame üksteisele käe.”