Õpetajate ja inimestena eeldame, et naised ja mehed on erinevad – vahel lausa vastandid. Me mõtleme, et teades kellegi sugu, oskame tema oskuste ja huvide kohta juba nii mõndagi öelda. Kuid see pole ju tõsi. Teades kellegi sugu, võime küll teada palju selle inimese bioloogiste erinevuste kohta, kuid see ütleb meile väga vähe tema võimete või huvide kohta. Teades, et keegi on naine, ei tea me midagi tema füüsilise vormi kohta, teades, et keegi on mees, ei ütle see meile, kui hästi ta matemaatikaülesandeid lahendada suudab

Traditsioonilised soostereotüübid on väga püsivad ja neist ei olda enamasti isegi teadlikud. Alates sünnihetkest hakkame lapsi suruma kitsatesse stereotüübipõhistesse rollidesse, lastele õpetatakse millised mänguasasjad, värvid, mängud, riided jms sobivad tüdrukutele, millised poistele. Vaid vähestele on lubatud selles kahelda, enamasti üleastujaid karistatakse halvakspanu või ignoreerimisega. Tõendid selle kohta, kuidas soostereotüübid mõjutavad laste erinevat kasvatust on selged ja näitavad, millest kõigest me poisid ja tüdrukud ilma jätame, kui kasvatame neid stereotüüpidest lähtuvalt.

Kuigi paljud tüdrukud skoorivad lõpueksamitel paremini kui poisid – ja liiguvad tõenäolisemalt edasi kõrgkoolidesse – ei väljendu see võrdses palgas. Palgalõhe on Eestis jätkuvalt Euroopa suurim – ligi 30% vähem saavad naised palka võrdse töö eest. Samuti on naised alaesindatud, valitsuses, parlamendis, inseriteadustes ja tehnoloogiavaldkonnas. Püüded populariseerida noormeeste hulgas õpetajatööd ei ole kandnud suurt vilja.

Poiste väljalangevus koolist on endiselt 4x suurem. Mõned poisid usuvadki, et õppimine ise on liiga nõrk ja femininiinne tegevus ja seetõttu pole väärt oma aega sellele kulutada.

Kuidas seda muuta, kuidas anda kõigile võrdsed võimalused? Näemegi, et just seetõttu peame olema sootundlikud oma õpetamises, võttes eesmärgiks anda kõigile võrdsed võimalused oma unistusi teostada.